Saastekvootide süsteem õõnestas kasvuhoonegaaside heitmete vähendamist
Venemaa tehaste tööstusheitmete hulka analüüsinud teadlased leiavad, et pärast süsinikdioksiidi heitkogustega kauplemise algust kasvas neist mitmes hüppeliselt õhku paisatavate tugeva mõjuga kasvuhoonegaaside kogus. Järgnenud heitmete hulga vähendamine võimaldas nõuda süsinikuheitmete tasakaalustamise kava raames rohkem süsihappegaasikrediiti.
Õhku paisatavate kasvuhoonegaaside hulga vähendamiseks välja töötatud Kyōto protokoll pakub tööstusriikidele heitmete vähendamise juures teatavat paindlikkust. Näiteks saavad riigid kaubelda CO2-krediitidega, mida on võimalik ühisrakenduse mehhanismi raames hankida heitekoguste vähendamisega. Krediitide täpse hinna määrab turg.
Mõnede kasvuhoonegaaside, näiteks väävelheksafluoriidi ja trifluorometaani, heitmete hulga vähendamine nõuab aga väiksemaid investeeringuid, kui selle tulemusel teenitavate CO2 saastekvootide uruväärtus. Samas saavad tehased mehhanismi kaudu krediite nõuda vaid heitmete eest, mida plaanivad nad kinni püüda oma eelnenud plaanidele lisaks. Reaalselt vähenenud heitmekoguse määramisega tegeldakse reeglina aga riiklikul tasandil.
Saksamaal asuva Stockholmi keskkonnainstituudi teadlased Lambert Schneider ja Anja Kollmus analüüsisid nelja Venemaa ja ühe Prantsusmaa tehase poolt esitatud nelja projekti, mis nägid ette tugeva mõjuga kasvuhoonegaaside nagu HFC-23 ja SF6 emissioonide vähendamist. HFC-23 tekib kasuliku külmutusseadmetes kasutava gaasi HCFC-22 tootmisel. SF6 leiab rakendust elektroonikaseadmete valmistamisel – paratamatult ei suudeta aga kõike kinni püüda ja eesmärgikohaselt kasutada.
Paar leidis, et soovimatute kõrvalproduktide hulk kasvas Venemaa tehastes 2008. aastal, mil CO2-krediitidega kauplemine alguse sai, hüppeliselt. Seejuures ei kaasnenud sellega kasuliku toodangu hulga kasv. Näiteks Permi halopolümeeride tehases moodustas kasutamata jääv SF6 enne 2008. aastat kogutoodagust kaks protsenti. Aastatel 2008-2010 kasvas selle osakaal aga 16,9 protsendini. Schneideri ja Kollmuse arvestuse kohaselt teenisid tehased seejärel emissioonide vähendamisega kokku 28-33 miljonit CO2-krediiti. Toona oli ühe krediidi väärtus ligikaudu 17 eurot.
Samuti leidis Schneider kolleegidega teises instituudi veebilehel ilmunud raportis, et rahvusvaheline järelvalvekomitee, mis oleks pidanud mehhanismi selle väärkasutamise eest kaitsma, kontrollis vaid kolme protsenti kõikidest mehhanismi raames CO2-krediite saanud projektidest. Komitee sekkub vaid mehhanismiga liitunud riikide palvel.
Parema lahenduse korral oleks võinud näiteks Euroopa Liidu CO2 emissioonid olla autorite hinnangul kuni 400 miljoni tonni võrra madalamad. Praeguste hindade juures oleks saastekvootide väärtus ligikaudu 1,75 miljardit eurot. Tasub märkida, et viimase kaheksa aastaga on nende hind langenud pea 20 korda.
Töörühm märgib ülevaates, et tegu pole täieliku läbikukkumisega. Riikides nagu Poola ja Saksamaa täideti projekte üllatavalt täpselt ja kasvuhoonegaaside emissioonide langus oli märgatav.
Uurimused ilmusid Stockholmi keskkonnainstituudi kodulehel ja ajakirjas Nature Climate Change.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa