Internetisõltuvus Lõuna-Koreas: sõltlane võib kanda T-särgi asemel ka pintsakut   ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: Joop/Creative Commons

Lõuna-Korea valitsuse hinnangul on ligi kaks miljonit korealast interneti- ja/või nutitelefonisõltlased. Neist pooled on teismelised, ülejäänud valdavalt 20- või 30-aastased. Ühe sõltuvuse vähendamise meetmena on Lõuna-Korea võtnud luubi alla nn PC-bang'id ehk internetikohvikud, kus igas vanuses korealased saavad võimsate arvutite ja hiiglaslike ekraanide taga tundide kaupa arvutimänge mängida.

Möödunud aasta alguses keelati PC-bang'ides (otsetõlkes “lauaarvuti ruumides) ehk internetikohvikutes suitsetamine. Samuti teeb politsei pistelist kontrolli, et alla 16-aastased pärast kella kümmet õhtul ööpäevaringselt avatud internetikohvikutes ei istuks. Populaarsemate mängude mängimiseks tuleb sisestada oma isikukood, mille abil jälgitakse, et teismelised ei mängiks internetimänge öösel, keskööst kella kuueni.

Kuigi aastatega on internetikohvikute arv Wall Street Journal'i ja BBC'iga rääkinud ekspertide andmeil Koreas vähenenud 25 000-lt 12 000-ni, leidub Seoulis neid jätkuvalt pea igal suuremal tänaval.

Kasiino-laadne õhustik ja kaduv ajataju

Välimuselt meenutavad need veidi meie kasiinosid. Internetikohvikut reklaamib tänaval vilkuv neoonsilt, kohvik ise asub tavaliselt kas keldris või teisel korrusel ning selle aknad on kaetud. Internetikohvikus on sõltumata kellaajast alati veidi hämar ning kohviku kasutamiseks ei pea peaaegu üldse suhtlema – sisenemisel tuleb lihtsalt võtta koodiga kaart, selle number vabalt valitud arvutisse toksida ning siis hakkab arvuti ise arvet pidama, kui kaua selle kasutaja kohvikus on viibinud. Sageli toimub ainus suhtlus, mida koha külastaja mõne teise inimesega peab pidama, siis kui ta on lahkumas ning koha peremees temalt arvuti kasutamise tasu küsib. Ka siis piisab kliendil sellest, kui ta kuuldud summa peale noogutab.

Arvuti ja kõigi selle võimaluste kasutamine maksab alla euro tunnis ning kui kõht läheb tühjaks, on ekraani ülemises paremas nurgas nupp, millele vajutades saab tellida karastusjooke, nuudleid või isegi köögiviljade ja riisiga toitvat korea rooga bibimbap'i.

Ilma muusikata muusikakohvik

ERR.ee külastas internetikohvikut Seouli noorte seas ühes populaarsemas piirkonnas, mitme ülikooli lähedusse jäävas Hongdae's. Õhtul kell seitse on siinsed tänavad täis saginat, sest nii kohalikud kui ka turistid tulevad Hongdae hubastesse kohvikutesse, maitsvat grill-liha pakkuvatesse söögikohtadesse, väikestesse moeteadlikesse boutique'idesse ja valju muusikaga ööklubidesse seltsis aega veetma.

End “vintage muusika” kohaks kutsuv PC-bang asub Hongdae südames, kuid siia jõudmiseks tuleb minna läbi väikese parkla, kontorihoonet meenutavasse maja keldrisse. Siin asub suur, rohkem kui 70-ruutmeetrine ruum, kus on umbes sada keskmise televiisori suuruse ekraaniga arvutit.

Veidi vähem kui poolte ekraanide taga istuvad inimesed, enamasti 20- kuni 30-aastased mehed T-särkides ja triiksärkides, kuigi nende seas on ka mõned vanemad ja kallimate riietega soliidse kontoriinimese välimusega mehed. Kohalike sõnul külastavad teismelised internetikohvikuid pigem lõuna ajal, pärast kooli, täiskasvanud aga õhtusöögi ajal, töö lõppedes. Kuigi internetikohviku teenindajad on naised, leiab klientide seast vaid paar neiut.

Ruumi seintele on maalitud noodid ja muusikaga seotud tsitaadid, aga muusika siin ei mängi. Selle asemel on kosta arvutimängude summutatud tulistamise ja jalgpallikohtunike vilede helid. Paljudel mängijatel on peas kõrvaklapid ning oma naabritega nad ei suhtle, isegi kui kõrvuti istub mitu sama mängu mängivat inimest. Ainus arvutimänguväline heli, mida aeg-ajalt võib kuulda, on mõni karm roppus või ohe, kui mängijal läheb mängus halvasti.

Kuigi internetikohvikus võib mängija teoreetiliselt valida tuhandete mängude vahel, mängivad selle külastajad valdavalt ainult kahte sorti mänge – kas jalgpalli või pesapalli imiteerivaid mänge või fantaasiamaailmas toimuvad mitme mängijaga rollimänge League of Legends või Starcraft.

Mängijate pilk on naelutatud ekraanile. Ruumis pole kella ning kui mäng juba käib, ei näe ekraanil enam ka arvuti kasutamise tasu üle arvet pidavat akent. Mõni inimene jääb arvuti taha tunniks või paariks ehk kuni esimeste võitudeni, teised valmistuvad aga juba saabudes veetma internetikohvikus terve õhtu.

Pikalt istujate seas on nii t-särkides noormehi, kelle klaviatuuri kõrvale on kuhjatud neli-viis tühja karastusjoogi pudelit, kui ka värskelt töölt saabunud triiksärkides kontoriinimesi, kes enda mugavalt sisse seadmiseks kulutavad esimesed kümme minutit parima tooli valimisele ning ekraani kalde õigeks sättimisele.

“Kasutud inimesed”?

Korea slängis öeldakse internetisõltlaste kohta pe-in, mida võiks eesti keelde tõlkida kui “(ühiskonna jaoks) kasutu inimene”. Ajakirjanduses leiab mitmeid lugusid mängijatest, kes on saanud nende internetis loodud karakteri surma peale niivõrd pahaseks, et otsivad “tapja” päris elus üles ning peksavad ta läbi. Kurikuulus on ka 2009. aasta septembrist pärinev juhtum, kus interneti kaudu tutvunud noorpaari kolmekuune laps nälgis surnuks, sest tema vanemad veetsid oma päevad internetikohvikus virtuaalset last kasvatades.

Samas ei näe valitsus kõiki mängureid “kasutuna”. Lõuna-Korea e-sportlased ehk internetimängude turniiridel osalevad mängijad on maailmatasemel ning teenivad oma mängude filmimise ja kommenteerimise eest nii palju raha, et nad elavad sellest mugavalt ära. Korea arendajate tehtud rollimängud on populaarsed ka mujal maailmas, aidates koos LG ja Samsungi nutitelefonidega kujundada kuvandit Koreast kui internetistunud ja kiiresti areneva tehnoloogiaga riigist.

Ekspertide sõnul on sõltlaste suur arv osa infoühiskonnaga kohanemise protsessist. “Enamik sõltuvusi ei ole põhjustatud ainult mängust, millest ollakse sõltuvuses. Alati on seal ka midagi muud,” ütles sõltuvuse probleemidega tegelevas Riiklikus Infoühiskonnas Agentuuris töötav Cho Hyejin sel kevadel The Korea Herald'ile.

“Paljudel juhtudel on teismelistel internetisõltlastel probleeme suhetes vanematega või sõpradega. See võib olla seotud ka vanemate kohalolu ja tähelepanu vähesusega. Väga sageli hakkavad nad internetti, mänge ja sotsiaalmeediat kasutama selleks, et täita oma emotsionaalseid vajadusi, mida nende vanemad ei täida” jätkas Cho.

Seepärast julgustab valitsus internetisõltlaste võõrutamiseks mõeldud laagreid reklaamides alati, et kõige parem variant on see kui sõltlase lähedased laagrist samuti osa võtavad, ning kui eelmisel aastal keelati internetikohvikutes suitsetamine, soovitasid ametnikud klientide arvu vähenemist kartvatel kohvikutel oma interjööri uuendada, et need kohad muutuksid populaarsemaks ka naiste seas.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: