Arvamus: ema pandi puuri ehk kuidas isa naabrimeest kartis ({{commentsTotal}})

Kõige suurem takistus on uskumus, et võrdõiguslikum ja hoolivam ühiskond teeb meid nõrgaks.
Kõige suurem takistus on uskumus, et võrdõiguslikum ja hoolivam ühiskond teeb meid nõrgaks. Autor/allikas: Wally Gobetz / Wikimedia Commons

Artiklis „Naised, võrgud ja võrgustikud“ küsisin, kuhu kaob naiste omavaheline koostöövõime karjääri tegemisel ja miks valitakse oma võrgustike jaoks eelkõige meesliikmeid. Tõin välja kaks nüanssi: ratsionaalsus ja suguline konkurents. Mõlemad kallutavad naisi looma tööalaseid suhteid pigem meeste kui naistega.

Lõpetasin mõttega, et olukord ei ole determineeritud ning teadvustades selle mõjureid, on naistel võimalus teha teistsuguseid valikuid. Mulle vastas Tartu ülikooli zooloog Juhan Javoiš, kes formuleeris mu küsimuse natuke laiemalt ja selgitas, miks mehed domineerivad ühiskonnas kõige kõrgematel ja madalamatel positsioonidel ja miks naised mitte. Soovin arutelu jätkata, sest märkasin, et üks oluline aspekt on jäänud mainimata. Midagi, mis aitab mõista, miks naiste omanduses on vaid fragment maailma varandusest ja ühtlasi ka seda, et miks mõnes riigis naised jalgrattaga ei sõida.

Järglaste seisukohast on meeste ja naiste olulisim vahe see, et naine teab kindlalt, et tema lapsed on tõepoolest tema lapsed, mees pole seda kuni 20. sajandi isadustestideni kindlalt teadnud. Mind huvitab, kuidas mõjutab see nüanss sugudevahelisi suhteid ning võimu ja ressursi jaotumist. Eelnevad kaks artiklit esindavad darvinistlikku paradigmat, mille raames jätkan ka sel korral, et esile tõsta bioloogilisi mehhanisme, mis meid koos kultuuriga inimesteks kujundavad. Varasemates artiklites on käsitlemata jäänud meeste ja naiste vaheliste suhete tumedam külg, mida nimetan partnerikontrolli mehhanismiks.

See on nähtus, mille arvele võib kirjutada enamikus ühiskondades kehtinud naiste majandusliku ja poliitilise allutamise ning teatud juhtudel ka naistevastase vägivalla normaliseerimise. Partnerikontrolli eesmärk on tagada meestele kindlustunne, et ressursid, mida nemad on akumuleerinud, jõuavad just nende geneetiliste järglasteni. Naiste sotsiaalset positsiooni mõjutab nii meeste kalduvus tööturul agressiivsemalt konkureerida kui ka nende kalduvus hoida naisi positsioonis, kus viimaste liikumine ja ressursid oleksid piiratud ning meeste kontrolli all. Väita, et meie ühiskonnas on meeste suurem edukus eelkõige seotud nende kohastumusega konkureerida, on parimal juhul poolik. Halvimal juhul pahatahtlik, sest me elame ühiskonnas, kus on minevikus antud endast parim, et naised oma etteantud raamidest kunagi ei väljuks.

Kuidas mõista bioloogilist maailmapilti? Inimene on orgaanilisest ainest koosnev avatud süsteem, kes, nagu teised elusolendid, peab tegema tööd, et oma struktuuri säilitada. Teiseks paistab, et lisaks struktuuri säilitamisele liidame enda kehadest tulevaid spetsiaalseid osakesi ja need moodustavad uue meiesarnase orgaanilise konstrukti, mis kordab neid protsesse. Kõik see vajab tohutult energiat ja me saame seda keskkonnast toidu ja hapniku abil. Kui hapniku kohta võib veel öelda, et seda on piiramatult, siis toidu kohta enam nii väita ei saa. Niisiis avaldub üks elu ilmekamaid omadusi: energiat tuleb pidevalt kulutada, et omakorda energiat saada. Õnnetuseks on energiat ning elamiseks vajalikku ruumi piiratud koguses.

Organismi pole keskkonnata ning keskkonda mõistetakse eukleidilise ruumina, kuhu mahub piiratud arv kehasid. Niisiis tuleb välja, et järgmine suur elu iseloomustav nüanss on huvide konflikt. Elus kehad tarbivad energiat ja valdav enamik püüab ka paljuneda, kuid kõigile energiat ja ruumi ei jätku. Me näeme enda ümber ühe suure, kompleksse, suunata, mõtteta, mitte-teleoloogilise, isekorrigeeriva süsteemi toimimist. Ja täpselt nagu loodus meie ümber, oleme ka meie selle osa, tegutseme samade raamide piires ja oleme välja kukkunud sellised nagu oleme just selle süsteemi pärast. Me saame mõtestada olukorda nii, et suuresti keerleb kõik kahe asja ümber: olla elus ja paljuneda. Elu oma kirjususes kasutab kõiksugu lahedaid mehhanisme, mis võimaldavad sellel kahel nähtusel edasi kesta.

 

Liblikate paarumine. (Foto: Muhammad Ahmed / Wikimedia Commons)

Varasemates artiklites sai räägitud, et inimestel esineb harilikult kaks bioloogilist sugu: ühel neist on meie liigi kõige suuremad rakud, teisel kõige väiksemad rakud. Munarakk on nagu aeglaselt hõljuv naftabarrel, täis kasutusvalmis energiat, samas kui seemnerakk on väike liikuv rakuke, mille kohta mõni kasutab väljendit "munarakku parasiteeriv". Naised ja mehed tarbivad energiat, et ise elus püsida, kuid naised panevad sõna otseses mõttes kõik mängu, et paljuneda.

Nagu Javoiš juba kirjutas, tekitab see meestes kange tunglemise. Samas on osa liikide isased „avastanud“ strateegiad, mille rakendamisel saab ka väiksema energiakulu ja konkureerimisega tagada paljunemisvõimaluse. Need strateegiad toimivad eeldusel, et tegemist ei ole karjaga, kus alfaisane paaritub kõigi karja emastega, ning et emane on isasest väiksem ja füüsiliselt nõrgem. Selleks, et emase terroriseerimine end ära tasuks, ei tohi see isase jaoks eriti ohtlik olla.

Toon näite hiirte peal tehtud katse järeldusest. On palju infot, mis tõendab, et emaste imetajate ja lindude partnerivalik on seotud sellega, et nende järglastel oleksid geenid, mis tagavad tugeva immuunsuse. Kopuleerimiseks sobiva isase leidmiseks on emastel oma mehhanismid. Nende mehhanismide täielik potentsiaal realiseerus hiirte puhul aga juhul, kui kunstlikult loodi olukord, kus valiku sai teha ainult emane hiir. Sellisel juhul olid järglased infektsioonide suhtes vastupidavamad kui grupil, kus isastel lasti ka vabalt tegutseda.

Ilmselgelt moodustavad emase jaoks sobivad isased ainult teatava proportsiooni kõigist kopuleerumisvalmis isastest, kellega emane võiks kontakti sattuda. Emased hiired tunnevad ära ka parasiitidega nakatunud isased. Selle asemel, et tervete isastega rinda pista lõhnavõistluses (emased nuusutavad isaste uriini), võib mõni haige, kuid väle ja agressiivsem isane emasele kaela karata ja tema partnerivaliku mehhanismist lihtsalt üle sõita.

Tasmaania kukkurkuradid. (Foto: Duncan Rawlinson / Wikimedia Commons)

Niisiis, kui isasel tekib omadus, mis võimaldab emase eelistustest üle sõita ja teda ise viljastada, siis seda ka kasutatakse. Kui käitumine on nii edukas, et selle käitumismalliga isased saavad olulise edukuse paljunemises, saab seda nimetada adaptsiooniks. Sedasi saab ka emaste ahistamine muutuda adaptiivseks. Tasmaania kukkurkuradite puhul liigub emane paaritumiseks isase juurest isase juurde. Osa isaseid aga proovib teda kinni hoida, et teda järgmise juurde mitte lasta.

Kinnihoidmiseks kasutatakse vägivalda. Vahel õnnestub emane nii põhjalikult allutada, et ta ei taha enam järgmise isase juurde minna. Sedasi suurendab vägivaldne isane võimalust, et just tema sperm emase viljastab. Seda "õrna" armatsemist saab vaadata siin. Reproduktiivsete huvide kokkupõrge sugude vahel on ka meie ühiskonna mõistmiseks hädavajalik. Lihtsalt ja lühidalt on naise huvides leida meelepärane partner ja meelepärane olustik, kus oleks hea järglasi kasvatada. Need kaks aspekti ei pruugi sugugi kokku langeda. Mehe huvides on aga garanteerida, et kui ta panustab ressursse laste kasvatamiseks, siis panustaks ta neid tõesti oma lapse kasuks. Et mehe ressursid saaks õige asja eest välja käidud, proovib ta naise liikumist piirata umbes sama moodi nagu kukkurkuratki ja kui tarvis, siis kasvõi vägivallaga.

Usun, et mõistmaks, miks naistel on ebaproportsionaalselt vähem raha ja võimu, on partnerikontroll sotsiaalselt tähtsam looduse poolt antud käitumismall kui meeste omavaheline agressiivne konkureerimine. Kui mees pakub ressursse, siis on talle väga kasulik, et see, kes vastu võtab, oleks absoluutses puuduses. Kerjus on õnnelik mõnegi talle pakutud kopika üle.

King 18. sajandi Hiinast, mis on mõeldud allutatud jala jaoks. (Foto: Vassil / Wikimedia Commons)

Praeguseks on saavutatud teaduslik konsensus, et matriarhaati pole meie andmetel inimeste ajaloos esinenud. Selle eest on olemas partnerlusühiskondi ja ohtralt patriarhaatlikke püramiidskeeme, mille keskne kriteerium on see, et meestel on autoriteet naiste liikumise, reproduktiivsete aspektide ja vara üle. Ma nimetan neid kultuurideks, kus partnerikontrolli mehhanism on murdnud läbi normatiivseks programmiks, mille ümber on kasvanud ajapikku kultuur ja sellele omased müüdid, sümbolid ning narratiivid.

Mees allub jumalale (kes on mees) ja naine allub mehele. Lihtne, tõhus, väga tõenäoliselt ekspansionistlik ja parajalt vägivaldne. Muljeid sellise ühiskonna tõhususest saab lugeda Michelle Houllebecqi intervjuust Spiegeliga. Meilgi on tugevalt sellise ühiskonna väärtused esindatud – rohkem kui põhjanaabritel, vähem kui idanaabritel. Üks väga tähtis omadus isavõimuga patrilineaarsetel ühiskondadel on see, et naised ise kannavad aktiivselt edasi traditsioone, mis neid otseselt kahjustavad – nii füüsiliselt kui ka majanduslikult.

Hiinas väga populaarset tüdrukute jalgade sidumist viisid läbi teised naised, sageli tüdrukute enda emad. Naised jäid peale seda töö- ja liikumisvõimetuks. Seotud jalad olid kõrg- ja hiljem keskklassi meeste seas väga hinnas. Naiste ümberlõikamine ei ole selles mõttes erinev. UNICEFi uuringust selgus, et naised soovivad endale ja oma tütardele seda protseduuri, et vältida paariastaatust, mis mõnel juhul võib lõppeda surmaga. Seda laadi traditsioone kannab edasi kultuur, kus naine ilma meheta on kas mitte midagi või abjekt. Ekstreemsetel juhtudel võib üksiku naisega teha, mis iganes pähe tuleb. Tähtsad on ka naiseks saamise rituaalid. Tüdrukule õpetatakse varakult, mis ta on, mida ta kindlasti ei ole ning mis on allumatuse tagajärjed. Muuseas suudab selline kultuur ka naisi veenda, et nende kõige suurem vaenlane on teine naine.

Sellegipoolest on Läänes (väga laias tähenduses) mindud tagasi pigem partnerlusühiskonna poole. On ka säilinud pisemaid küttide ja korilaste kogukondi, kus naiste agentsus on silmnähtavalt poliitiline ja naisel on oluliselt suurem kontroll selle üle, kellega ta seksuaalselt läbi käib ning kus soopõhine vägivald on pigem erand, kui kultuuriga põhjendatud tava. Üks näide ühest põliseimast ühiskonnast oleks Kalahari Ju/’hoansi naised, kelle pealt on päris hästi näha, kuidas toimib naise agentsus, seksuaalne valik ja kogukondlik elu, kuhu väike grupp mehi pole veel püramiidskeemi sisse viinud. Naised ei viljele seal monogaamiat, sest see ei ole neile eriti kasulik. Eks polügaamseid suhteid soodustab mõnevõrra ka moraalne surve, sest monogaamseid naisi nähakse isekatena, kuid see ei takista mõnel seda siiski olemast.

Täpselt nagu meilgi ei takista moraalne surve polügaamseid praktikaid. Ju/’hoansi naistel on tavaks tagada oma lastele n-ö varuisad. Neil on selline uskumus, et kõik mehed, kellega enne lapse sündi oldi vahekorras, on lapse isad. Kuna seksuaalne läbikäimine on üsna vaba, siis tekib olukord, kus ühel naisel on mitme mehega lapsed ja ühel mehel mitme naisega. See on osutunud üsna edukaks strateegiaks, kuna on sellisena säilinud ilmselt tuhandeid aastaid. Samuti on laste ellujäämus küllaltki suur. Naise seisukohast on väga hea, kui ta on oma järglased saanud erinevate meestega, sest see suurendab laste genotüübilist varieeruvust ning pärast katastroofi on suurem võimalus, et rohkem lapsi jääb ellu. Kui järglased on saadud ainult ühe mehega ja kõik on seetõttu pärinud näiteks nõrga immuunsuse, siis pärast epideemiat võib juhtuda, et selle naise kohasus on null. Camilla Power kirjutab, et enne misjonäride tulekut täheldasid antropoloogid mitmes väiksemas kogukonnas meeste ja naiste märgatavalt vähem hierarhilisi suhteid, omavahelist partnerlust ja oluliselt suuremat seksuaalset vabadust.

Naine Namiibias asuvast himba hõimust valmistab ette lõket. (Foto: Yves Picq / Wikimedia Commons)

Kui tulla tagasi urbanistlikku post-industriaalsesse ühiskonda, siis ilmselgelt ei ole lahendused, mis on edukad väikestes küttide ja korilaste hõimudes keset Aafrika või Amazonase džungleid, edukad siin. Küll aga algavad muutused mõistmisest, miks on asjade seis parasjagu selline, nagu see on. Minu kirjutise põhjal saab teha nii optimistlikke kui ka pessimistlikke järeldusi. Rõõmustada ei pruugi olla põhjust, kuna ilmselt peavad naised jäämagi suuremal või vähemal määral võitlema oma õiguste eest olla sama palju inimesed kui on mehed. Optimismi võib aga sisendada see, et kõikide tõendite põhjal oleme väga dünaamiline ja muutuv liik ning tahtmise korral on võimalik ühiskonda korraldada ka teisiti.

Praegu paistab mulle kõige suuremaks takistuseks olevat uskumus, et võrdõiguslikum ja hoolivam ühiskond teeb meid nõrgaks. Tõsi, patriarhaalsed ühiskonnad on agressiivsemad, kuid selline ühiskond, kus kõik liikmed saavad õitseda, hoolitseda, leiutada – luua! – ei ole tingimata sõjaliselt nõrgem või hukule määratud. Pigem vastupidi, selline ühiskond rakendab kõiki liikmeid, on seeläbi tehnoloogiliselt mitmekesisem, käib ressurssidega arukamalt ümber ning jagab kohustusi ühtlasemalt.  Kas mitte suurem paindlikkus ei taga paremat vastupidavust?

Algselt ilmus arvamuslugu portaalis Feministeerium.

Toimetaja: Sven Paulus, Tartu ülikool



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: