Kas meesõpetajaid on kooli tarvis selleks, et olla eeskujuks poistele, aga ka tüdrukutele? Kas see on teatava turvalisuse, turvatunde tekitamiseks? Kas see on õpetajatetuppa tasakaalu loomiseks? Või mingil muul põhjusel? Üha enam pakub kõneainet õpetajate soolise segregatsiooni vähendamine.

Miks meesõpetaja ei ole koolis?

Kas selle põhjus on õpetajaameti ajalooliselt järjepidevas finantsilises tõrjutuses ja ühiskonna edukultuses ning mehe kui peretoitja staatuses? Ahti Noor nimetab veel põhjuseid:
* õpetajaameti üldine madal staatus ühiskonnas;
* õpetajaameti naistetööks pidamine, mistõttu on noormeestel raske leida eeskujusid;
* võib-olla mõni kolmas põhjus?

„Mina arvan, et tegelikult pole asi selles. Miks mehi pole koolis ja kuidas neid peaks sinna rohkem saama on läbileierdatud teema,“ ütleb Ahti Noor.

Ta leiab, et seda teemat peaks vaatama teise külje pealt. „Peaksime rohkem rääkima, miks meesõpetaja on koolis? Põhjusi, miks teda pole, on kindlasti palju. Aga mida me teame põhjustest, miks meesõpetaja on koolis?“

Kui saame teada, miks praegu koolis töötav meesõpetaja tahab olla õpetaja, siis ehk seeläbi suudame õpetajate soolist ebavõrdsust ka tasakaalustada, leiab Noor.

Ta kirjeldab koolis töötavat meesõpetajat: „Pigem on ta reaal- või loodusvaldkonna ja vähem tõenäolisemalt humanitaarvaldkonna õpetaja.“ See pole aga kindlasti alati nii, sest usundiõpetuse kui pigem humanitaarvaldkonda kuuluva aine õpetajate hulgas on keskmisest enam meesõpetajad. Matemaatika kui reaalvaldkonda kuuluva aine õpetajate seas on keskmisest pigem vähem meesõpetajaid.

Enamuses üldhariduskoolides pole meesõpetajaid üldse või on neid väga vähe, vaid paar-kolm. Väga üksikutes üldhariduskoolides on meesõpetajaid palju ehk 13 või enam.

Ahti noor teeb üleskutse Eesti koolis töötavale meesõpetajale anda endast märku ning kirjutada avalikult oma kogemusest õpetajaks saamisest ja olemisest.