Meenutamine on kahe teraga mõõk ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: RelaxingMusic/Creative Commons

Vanad mälestused, ükskõik kui head või halvad, näivad aja möödudes kuhtuvat ja kaduvat. Ajuteadlastel on nüüd õnnestunud esimest korda ajukuva meetoditega näidata, et kahe sarnase sisuga mälestuse meenumisel nõrgestatakse neist ühte sihilikult, et vältida hiljem võistlusmomendi tõttu ilmneda võivat meeltesegadust.

Teadlastel on mälu olemuse kohta mitu erinevat hüpoteesi. Neist ühe kohaselt ei unusta inimesed peaaegu mitte midagi, mis kunagi ajju talletatud. Pigem jäävad need lihtsalt uute ja tugevamate mälestuste varju, mis muudab nende meenutamise lihtsalt keerukamaks. Teise hüpoteesi kohaselt muutuvad need aja jooksul järjest nõrgemaks ja vähem detailseks, kuni kaovad viimaks täielikult.

Neist esimene annaks lootust näiteks mõne põgusa, kuid meeldiva kohtumise käigus kuuldud nime meenutavatele inimestele, teine pakuks aga otseseid vihjeid, kuidas vabaneda näiteks traumaatilistest mälestustest. Ent valdkonnas tehtavatel tähelepanekutel võiks olla ka otsene mõju sellele, kuidas tõhusamalt õppida või suhtuda kohtusaalis antavatesse tunnistustesse. Värske töö näib demonstreerivat, et meenutamine näib olevat tõepoolest kahe teraga mõõk – kuigi see on mälestuste talletamiseks hädavajalik, viib see ka konkureerivate mälestuste kuhtumiseni.

Birminghami ja Cambridge'i ülikooli teadlasid palusid esmalt 24 vabatahtlikul jätta meelde teatud sõnadega vastavusse seatud kahe must-valge pildi vahelised seosed. Näiteks sõna „liiv“ seati vastavusse nii Marilyn Monroe kui mütsi pildiga. Järgnevalt muudeti üks piltide jaoks dominantseks. Testis paluti neil meenutada esimest sõnaga seostatud pilti ja anda nupuga märku, kas neile meenus sõnaga seoses üks või teine esitletud pilt. Sõna ilmus katsevoorus kokku neli korda. Teadlased panid tähele, et mida aeg edasi, seda kindlamalt katsealused ka esimese valisid.

Maria Wimber tahtis kolleegidega lisaks teada, mis juhtub sekundaarse mälestusega. Viimase tarbeks palusid nad katsealustel valida näiteks kahe Monroe ja mütsi pildi hulgast fotod, mida just neile eelnevalt näidati. Katsealused eksisid dominantseks mälestuseks muudetud pildiga vähem. Ent sarnaseid katseid on tehtud varemgi. Nii lootis Wimber lisaks mälestuste nõrgemaks muutumise otseselt pildile püüda.

Töörühm jälgis selleks funktsionaalse magnetresonantstomograafi all katsealuste ajutegevust kuuel korral, kui nad nägid näiteks Monroe ja mütsi pilte. Täiendava analüüsi abil said nad nõnda teada, milline näeb välja esitletud mütsile ja Monroe pildile vastav ajuaktiivsus. Edasiste katsetega näitasid nad, et nendega vastavusse seatud sõna nägemine kutsub tõepoolest mõlemale pildile vastavat aktiivsust. Kuid mida dominantsemaks ühte pilti muudeti, seda nõrgemaks muutus teisele vastav aktiivsus, kuni uppus viimaks mürasse.

Katsetes nähtu toetab töörühma sõnul konkureerivate mälestuste nõrgestamise hüpoteesi ja näitlikustab sellega meenutamise tumedamat külge. Mida rohkem ühte ja sama mälestust meenutada, seda vähem detailseks see muutub. Ent samas võiks see olla ümberõppimise ja kohanemisvõime säilitamiseks isegi tervitatav nähtus.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature Neuroscience.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: