"Pealtnägijas" rääkisid oma lugusid kolm inimest, kelle taskust ei leia mobiiltelefoni, elutoast televiisorit või koguni elektrit tervest majapidamisest. Ühest küljest on tore tehnoloogia-arenguga kaasas käia. Samas – kas on oht, et kiirete muutustega hakkavad mõned väärtused, nagu silmast-silma suhtlus, hoopis hääbuma?

Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituut on viimase kümne aasta jooksul järjepidevalt uurinud uue tehnoloogia kasutamist Eesti inimeste seas. Kuigi interneti ja mobiiltelefoni mittekasutamine jääb aasta-aastalt aina haruldasemad, arvab TÜ sotsioloogia professor Veronika Kalmus, et see on nende inimeste teadlik ja läbimõeldud valik.

"Me kindlasti nii võidame kui kaotame uute tehnoloogiate tõttu. Võime võita aega tänu tehnoloogiale, aga võime seda ka kaotada, kuna me kulutame lihtsalt aega uue meedia keskkonnas ja kõikvõimalikele tegevustele, sealhulgas meelelahutusele, mida see pakub," räägib Kalmus.

Uus tehnoloogia annab aitab näiteks aega kokku hoida. "Mõelge näiteks internetipangandusele, mis tõesti teeb meie elu mugavamaks ja kiiremaks. Aga teiselt poolt seavad need meile ka uusi kohustusi, tekitavad uusi võrgustikke, mis võivad mõjuda ka võrkudena, piiravate ahistavate kohustusena ja inimesed võivad tahta end nendest mingil määral vabastada," selgitab Kalmus

Kuidas suhtub ühiskond neisse, kes ei taha, ei oska või lihtsalt ei viitsi kõigi uuendustega kaasa minna? Kas on õige väita, et inimesed, kes ei kasuta arvutit, internetti või nutitelefoni, on ajast maha jäänud? Uuringute järgi on viimastel aastatel aina juurde tulnud just neid, kes täiesti teadlikult lülitavad end innovatsioonist välja. "Pealtnägija" tõi vaatajateni neli koloriitsemat näidet üle Eesti.

Kooliõpetaja Toomas Mägi

Tal ei ole:
* arvutit
* internetti
* televiisorit
* püsivat elektriühendust

50-aastane kooliõpetaja Toomas elab koos elukaaslase Kattiga Kose vallas keset sügavat metsa. Nende majapidamises ei ole püsivat elektriühendust, puudub televiisor, arvuti ja internetiühendus. Samas teab talu peremees, et elus ilma kompuutrita ei ole ju mingit traagikat. "Ma olen kümme aastat töötanud IT-peaspetsialistina ja ma tean täpselt, kuidas need asjad tegelikult käivad ja kui lihtne on ilma selleta. Tänu sellele, et ma olen nüüd elektrist ja internetist kaugel, ei helista mulle ka hädalised laupäeva hommikul kell kuus, et kuule mul arvuti läks ise katki. Ma olen sellest vabanenud, see on tore," ütles Toomas Mägi.

Tallinna ülikooli teadur Triin Roosalu

Tal ei ole:
* mobiiltelefoni

Triin Roosalu on 38-aastane Tallinna ülikooli teadur. 2009. aastal töölähetusse sattununa, proovis ta hakkama saada ilma telefonita. Triinule hakkas rahulik ja vaikne elu meeldima ning sealtpeale suhtleb ta inimestega ainult e-maili teel. "Ma tunnen seda et ma olen teatud mõttes erivajadustega. Ma nagu käsitlen ennast pioneerina, et mul oli see telefon ja ma lasin sellel juhtuda. Ma tõesti kasutasin telefoni koguaeg, mu aadressraamat oli kohutavalt pikk ja kõik oli väga tüütu ja ma nüüd tunnen ennast vabamana," kirjeldab Roosalu.

Arhitekt Raul Vaiksoo

Tal ei ole:
* mobiiltelefoni
* televiisorit
* autojuhilube

59-aastane Raul Vaiksoo ei ole põhimõtteline vastupunnija, ta lihtsalt pole kunagi väga telefonis suhelda armastanudki. Arhitektina peab ta muidugi oma tellijatega tihedalt lävima, mistõttu on arvuti kasutamine ikkagi kohustuslik. "Ma olen päris palju tööjuures ja mul on lauatelefon loomulikult olemas. Sellega ajan kuidagimoodi asjad ära ja loomulikult mul on e-mail. E-mail on selline asi, milleta ma ei saaks oma tööd teha."

Tartu vallavanem Aivar Soop

Tal ei ole:
* arvutit
* internetti
* pangakaarti

22-aastase staažiga Tartu vallavanem Aivar Soop on ilmselt ainus omavalitsusjuht terves Eestis, kelle töölaual ei ole arvutit ega ka internetti. "See informatsioon mis minule tuleb, selle saame siit kõrvaltoast igal hommikul. Seal on üks Dorise-nimeline naisterahvas tööl, kellega me oleme koos töötanud üle 20 aasta ja see informatsioon on meie vahel nii hästi liikunud. Me saame kõik teada ja minu arvates operatiivselt." Seega, kui teistel on PC või MAC, siis Aivar Soobil on Doris.

54-aastasel vallavanemal ei ole lisaks arvutile ja internetile ka pangakaarti. Ta võtab kaks korda kuus sularaha pangakontorist välja ja hoiab seda vallasekretäri sõnul passi vahel. Fotod laseb Aivar alati paberile ilmutada ning ka igapäevaseid uudiseid loeb ta loomulikult hommikustest ajalehtedest.

Kuidas suhtlevad nende infoajastu tehnikaarengust teadlikult maha jääjatega lähedased ja tuttavad, vaadake "Pealtnägija" videost.