Kuigi mitmed riigid on astunud viimastel aastatel samme oma kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks, jääb sellest siiski vajaka. Mitteametliku kokkuleppe kohaselt ei tohiks maailma keskmine õhutemperatuur tõusta tööstusajastueelse tasemest kahe kraadi võrra kõrgemale. Praegu nähtavate heitmete hulga korral jõutaks ebasoovitava temperatuuritõusuni viiva süsinikdioksiidi suhtelise sisalduseni juba 2040. aastaks. Valitsustevahelise Kliimamuutuste Nõukogu raporti alusel negatiivne emissioonide hulk sajandi teises pooles vältimatu.

Nädala alguses USA riikliku teadusnõukogu poolt ilmutatud kahte geoinseneeriat käsitlevat raportit võib pidada kõige põhjalikumateks omataolisteks. Autorid järeldavad, et tehnilises mõttes on süsinikdioksiidi atmosfäärist eemaldamine juba praegu võimalik, kuid praegused lahendused on nende laiemalt rakendamiseks liiga kallid. Maapinnani jõudva päikesevalguse hulga reguleerimine on odavam, kuid kätkeb endas poliitilisi kui tehnilisi riske. Nii soovitavad USA riiklik atmosfääri ja ookeani administratsioon, kosmoseagentuur ning julgeolekuringkonnad keskenduda kohanemisele ja emissioonide kärpimisele.

Üldist suhtumist annab edasi autorite otsus kasutada geoinseneeria asemel mõistet kliimasekkumine. Töörühma hinnangul aitab see rõhutada, et lahenduste rakendamise täpseid tagajärgi pole võimalik täpselt teada. Samuti käsitletakse süsinikdioksiidi eemaldamist ja päikesekiirguse peegeldamist nende erisuse rõhutamiseks eraldi raportites. Viimase puhul hoidutakse taas mõjude määramatuse tõttu mõistetest modifitseerimine ja taltsutamine.

Süsinikdioksiidi püüdmine

Süsihappegaasi eemaldamiseks leidub mitmeid ideid. Neist lihtsaima näiteks on metsade istutamine, veidi keerukamad lahendused hõlmavad energia saamiseks taimse massi põletamist ja selle tulemusel vallanduvate emissioonide kinni püüdmist ning karstidesse, nafta- ja gaasiväljadele ning koobastesse matmist. Kolmas lähenemisviis näeb ette õhus leiduva süsinikdioksiidi eemaldamist spetsiaalsete keemiliste ühendite abil, mille sarnaseid kasutatakse näiteks allveelaevadel.

Neist kõige odavama rakendamine ei pruugi kujuneda kõige tõhusamaks. Maailma kasvavat elanikkonda arvestades pole viljakate alade taasmetsastamine poliitiliselt mõeldav. Samuti pole kindel, millise jälje see CO2 suhtelisele sisaldusele jätab – inimesed paiskavad aastas õhku üle 35 miljardi tonni süsinikdioksiidi. Ookeanide produktiivsuse massiline kasvatamine kätkeb endas aga praeguse arusaamise juures riske, mis ületavad meetodist lõigatavat kasu.

Süsinikdioksiidi õhust püüdmist ja talletamist mõistetakse paremini. Senised suuremad testprojektid on aga näidanud, et see on suhteliselt kallis ning nende mõju on piiratud. Autorite hinnangul kujuneks selle rakendamine praeguste tehnoloogiate juures isegi kallimaks kui fossiilkütuste täielikult asendamine taastuvastest energiaallikatest pärineva energiaga. Samas ei välista nad, et tulevikutehnoloogiad võivad muuta lahenduse elujõuliseks.

Päikesekiirguse peegeldamine

Oluliselt kriitilisem ollakse päikesevalguse peegeldamise osas. Tüüpiliselt hõlmab see ülaatmosfääri väävliosakeste pihustamist, et matkida suuremate vulkaanipursete mõju. Näiteks Pinatubo vulkaani 1991. aastal toimunud purse suutis jahutada planeeti ajutiselt 0,55 °C võrra. Ent nagu ajaloost teada, võivad need viia viljasaakide ikaldumiseni ja näljahädadeni. Samuti muudaks see hõredamaks osoonikihti ja muudaks piirkondlikku sademete hulka. Viimaks ei lahenda see teist kõrge süsinikdioksiidi suhtelise sisaldusega seonduvat probleemi – ookeanide hapestumist.

Autorid tõdevad lisaks, et kord päikesekiirguse peegeldamisega algust tehes, seob inimkond end vastavate projektidega pikemaks ajaks. Väävliosakeste pihustamise järsk lõpetamine tooks kaasa lühikese aja vältel ülikiire temperatuuri tõusu, mis oleks ohtlikum, kui lahenduse rakendamisest hoidumine. Piirkondlikud sademete hulga muutused võiksid kutsuda riikidevahelisi konflikte. Sellegipoolest rõhutavad autorid, et valdkonnas tehtava uurimistööga tuleks jätkata, kuid rahvusvaheliselt kokkulepitud raamistiku alusel

Kuigi raportid jäävad uuritud kliimamuutmise viiside suhtes skeptiliseks, on autorid vaatamata kliimasüsteemi keerukusele suhteliselt optimistlikud. Arvestades, et naftast said maailma majanduse üks alustalasid vähem kui 60 aastaga, võib vaid spekuleerida, mis võib tehnoloogia üha kiirema arengu valguses juhtuda järgmise 60 aastaga.

Tutvu raportitega:
Süsinikdioksiidi püüdmine

Päikesekiirguse peegeldamine