Sähvatustel vabanev ioniseeriva kiirguse hulk on gammakiirte puhul võrreldav aastase merepinnal saadava kiirgusdoosiga, röntgensähvatused aga paari sekundi vältel tervest kehast tehtava röntgenpildiga. Nii pole need keskmisele lennureisijale sugugi ohtlikud. Teadlased on tumevälkudest teadlikud olnud umbes 20 aastat. Enne seda arvati, et gammasähvatused tekivad ainult kaugel avakosmoses mustade aukude või neutrontähtede ühinemisel ja hiidtähtede plahvatamisel.

Samas oletati, et neid võib näha vaid haruharva. Tundlikumate sensorite abil tehtud vaatlused näitavad aga, et röntgen- ja gammasähvatusi tuleb Maa atmosfääris ette tõenäoliselt iga tugevama äikesetormi ajal. Fermi kosmoseteleskoobi, maapealsete radarite ja äikesepilvedes lennanud pilootide poolt kogutud andmetel põhineva analüüsi kohaselt vähemalt 1100 korda päevas.

Uurimuse ilmutanud töörühm oletab, et gammasähvatused tekivad samal moel kui tavaline välk. Kiiresti pilvedes tõusvad õhuvoolud viivad õhumolekulide või veepiiskade vahelise hõõrdumiseni, mille tulemusel küllastub pilv ioonidest. Kui pilve üla- ja alakihtide vaheline elektriline potentsiaal piisavalt kõrgeks kasvab, vallandubki välk. Puhkudel, kui see leiab aset pilvede endi sees, vallandub ülikiiresti pilve ülaosa poole tuiskavate elektronide voog, mis vallandabki õhumolekulide põrkudes gammasähvatuse. Veelgi vähem mõistetakse röntgenkiirte vabanemist.

Autorid rõhutavad, et võimalus lennureisi ajal tumevälguga pihta saada on kaduvväike. Energeetilised sähvatused mõjutavad tuhandiksekundite vältel vaid umbes jalgpallistaadioni pindalaga võrreldava läbilõikega õhusammast.

Uurimus ilmus ajakirjas Ameerika Geofüüsikute Seltsi aastakohtumisel.