„Enamik teadlastest suhtuvad Maa muutmisesse eelarvamusteta, kuid kahetseksid seda, kui seda tõepoolest tulevikus tehtaks. Ma arvan, et seda ei pea mitte keegi millekski soovitavaks, ent nad tunnistavad, et selle uurimisest on kasu ja see parandab meie arusaamist nii selle potentsiaalsete eeliste kui ebasoovitavate kõrvalmõjude osas,“ märkis Leedsi ülikooli keskkonnateadlane ja värske raporti kaasautor Lawrence Jackson ERR'ile antud interjuus.

Ebatraditsiooniliste lahenduste uurimist nähakse paratamatusena. Vaatamata riikide lubadustele oma CO2 emissioone kärpida, pole kavade realiseerimine seni õnnestunud. Maailma süsinikuvaese majanduse indeksi kohaselt ei suudetud 2014. aastal kuuendat aastat järjestada vähendada süsinikdioksiidi heitmeid määral, et maailma õhutemperatuur ei tõuseks sajandi lõpuks võrreldes tööstusajastuseelse keskmise temperatuuriga enam kui kaks kraadi. Pigem ulatub temperatuurinõus nelja kraadini, mis ähvardab maailma sagenevate ilmaekstreemumite ja maailmamere tõusuga.

Inimkonnale hingetõmbeaega pakkuvaid lahendusi võib jagada laias laastus kaheks. Kui neist esimene hõlmab maapinna, pilvede ja atmosfääri poolt tagasi peegeldatava päikesekiirguse hulga tõstmist, siis teine näeb ette juba atmosfääri paisatud süsinikdioksiidi süsinikuringest ajutiselt või lõplikult eemaldamist. „CO2 eemaldamine on veetlevam ja üleilmsele soojenemisele lõplikum lahendus. Paraku võtab selle mõjuma hakkamine kliima inertsuse tõttu ka rohkem aega,“ sõnas Jackson.

Nii jätab see lühiajalisemas perspektiivis lauale päikesekiirguse reguleerimist hõlmava tehnika. Selle rakendamine võib aga tuua kaasa samalaadseid probleeme, kui üleilmne soojenemine ise ja mõjutada miljardeid inimesi. „Kõik kuus vaatluse alla võetud geoinseneeria lahendust viisid maailma mastaabis teatava jahenemiseni. See oleks põhimõtteliselt mitmetele regioonidele kasulik. Sademete hulgas nähtavaid muutusi on aga raskem kvantifitseerida ja selle põhjal öelda, kuidas need inimesi ja ökosüsteeme mõjutavad,“ nentis keskkonnateadlane.

• Maani jõudva päikesekiirguse vähendamiseks ülaatmosfääri väävliosakeste paiskamine: 2,8 miljardit inimest
• Pilvede valgendamiseks ookeanide kohale soolvee pritsimine: 3 miljardit inimest
• Ookeanide pinna valgendamine vahumullide tekitamise läbi: 2 miljardit inimest
• Kõigi kõrbete peegeldava materjaliga katmine: 4,1 miljardit inimest
• Kiudpilvede õhemaks muutmine kosmosesse tagasipeegelduva soojuskiirguse hulga kasvatamiseks: 2,4 miljardit inimest
• Heledamate teraviljasortide kasvatamine: 1,4 miljardit inimest.

Kõige enam kannataksid analüüside kohaselt mussoonvihmadest sõltuvad Kagu-Aasia ja India elanikud. Sahara kõrbe ja Sudaani savanne lahutav piirkond kuivaks aga täielikult.

Jackson märgib samas, et meetmete rakendamine ei pruugi olla kõigile nendest mõjutatud inimestele kahjulikud. „Muutused võivad viia sagedasemate põudade või sademete hulga kasvuni, kuid see ei pruugi ilmtingimata probleeme tekitada, kuna need võivad olla samas suurusjärgus kui need, mida on inimesed minevikus juba kogenud,“ laiendas keskkonnateadlane. Samas tunnistab ta, et nüüdisaegsed kliimamudelid ei suuda regionaalselt sademete hulga kohta veel väga täpseid ennustusi teha.

Lisaks tuleb tema sõnul rõhutada, et tegu on vaid ajutise hädaabinõuga, kuna kasvuhooneefekti tekitav süsinikdioksiid jääb endiselt atmosfääri. „Kui sa hakkad kliimasüsteemi jõudva päikeseenergia hulka mõjutama, siis seod sa end kindla lubadusega teha seda ka järgnevatel aastatel. Selle ootamatul lõpetamisel kulub kliimal kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni poolt määratud temperatuurini jõudmiseks 5-10 aastat. See on tõenäoliselt ökosüsteemidele ja ühiskonnale kahjulikum, kui sellest üleüldse hoidumine,“ laiendas Jackson.

Smas pole teadlased ühel nõul, kuidas edasiste uuringute ja analüüsidega jätkata. Kuna laborist väljaspool tehtavate väiksemamõõtmeliste katsete mõju on raske hinnata, oleksid need piisavalt mastaapsed, et tekitada ühiskonnas pahameeletorm. Jackson ise usub, et välikatsed poleks praktilised veel niipea. „Hetkel on veel palju, mida võiksime veel laboris ja mudelite abil tehtavast tööst õppida. Hetk, mil ennustuste testimine looduskeskkonnas mõistlikuks osutuks, on veel kümnendite kaugusel,“ mõtiskles Jackson.

Tutvu uurimustega töörühma kodulehel.