Saaklooma päästab kiskja hambust kiirem reaktsioon
Kui hunt või rebane ajab jänest taga, teeb jänes aeg-ajalt haake. Kui kiskja hambad juba peaaegu sabatutini on jõudnud, põikab jänes ühtäkki kiirelt kõrvale, kas täisnurga all või lausa tagasisuunas. Selline manööver pikendab vahemaad kiskjaga taas, sest kuni see ümber on pööranud, on pikk-kõrv juba jälle jupp maad eemal.
Samasuguseid äkkpöördeid teevad ka kassi eest plagav hiir, pistriku eest põgenev tuvi ja hai eest pagev väiksem kala.
Teadlased teavad, et suuremal osal juhtudest õnnestubki saakloomal kiskja käest pääseda ja viimane jääb enamasti pika ninaga, ehkki on saakloomast tihtilugu suurem, kiirem ja tugevam.
Nähtust on seni seletatud asjaoluga, et saakloomal on kiskjast parem manööverdusvõime. Saakloom suudab oma suhtelise väiksuse tõttu võtta järsemaid pöödeid.
Teadlased on isegi välja arvutanud, kui palju peab saakloom kiskjast manööverdamisvõimelisem olema, et enamasti ta hambust pääseda.
Hollandi teadlased on nüüd aga tagaajamisolukordi täpsemalt mudeldanud ja leidnud, et päris hästi senised arusaamad tegelikkusega kokku ei lähe.
Eriti just veekeskkonnas on kiskjate reaalne edukus veelgi väiksem kui teooria põhjal olema peaks.
Lars Koopmans ja ta kolleegid Amsterdami Ülikoolist jõudsid taipamiseni, et lahendus võib peituda reaktsiooniajas.
Kiskja ei suuda saaklooma kõrvalepõikele alati piisavalt kiiresti reageerida. Viivitus võib võib väldata küll vaid sekundi murdosa, kuid anda saakloomale siiski edumaad otsustavalt juurde.
Veekeskkonnas, mis äkkpöördeid omalt poolt soodustab, võib saakloom isegi kiska selja taha lipsata, enne kui see midagi arugi saab.
Mõistmaks paremini, mis veealustes jälitusstseenides täpsemalt toimub, kavatsevad teadlased nüüd korallriffides neid hoolikalt filmida.
Kuid juba on selge, et senist seletust, mis toetus vaid loomade biomehaanikale, tuleb täiendada närvisüsteemi talitluse eripärade arvessevõtuga.
Oma praegusest mudeldusest kirjutavad Koopmans ja kaasautorid Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.
