Epibatidiin on morfiinist umbes sada korda tugevam aine, mida eraldati esimest korda Lõuna-Ameerika põhjaosast pärinevatelt Epipedobatese sugukonna mürknoolekonnadelt, vahendab The Guardian.

Seda mürki eritavad nahale teiste hulgas kirkavärvilised triip-mürknoolekonnad (Epipedobates anthonyi ja Epipedobates tricolor). Teadlased usuvad, et konnad saavad mürgi toidust, kuna eri elupaikadest pärit isendite mürgitase on erinev ning tehistingimustes kasvanud konnadel mürk puudub.

Epibatidiini on teadlased uurinud kui võimalikku valuvaigistit ning põletikuliste kopsuhaiguste, näiteks astma ja kopsufibroosi sümptomite leevendajat. Suure mürgisuse tõttu seda siiski kliiniliselt ei kasutata.

Leedsi ülikooli keskkonnatoksikoloogia emeriitprofessor Alastair Hay sõnul pärsib epibatidiin närvisüsteemi tööd, blokeerides nikotiinretseptoreid. See toob kaasa lihashalvatuse ja hingamiselundkonna paralüüsi, mille tagajärjel mürgitatu lämbub.

Hay sõnul viitab toksiini leidumine veres aine tahtlikule manustamisele. Ta lisas, et epibatidiini mürgisust saab suurendada teatud ravimite lisamisega ning vastavaid kombinatsioone on teaduslikult uuritud.

Kui Aleksei Navalnõi mürgitamiseks kasutati tõepoolest epibatidiini, on see vastuolus 1972. aasta bioloogiliste relvade konventsiooni (Biological and Toxin Weapons Convention) ja 1993. aasta keemiarelvade keelustamise konventsiooniga (Chemical Weapons Convention). Kuna Nõukogude Liit oli üks bioloogiliste relvade konventsiooni algatajatest ja Venemaa on liitunud mõlema lepinguga, tähendaks Hay sõnul mürgi kasutamine kahe rahvusvahelise leppe rikkumist.

Epibatidiini on võimalik organismis tuvastada, kui kombineerida gaaskromatograafiat ja massispektromeetriat. Gaaskromatograafia abil eraldatakse uuritavad ühendid. Massispektromeetria lõhustab aga kemikaalid osakesteks, luues ainest unikaalse sõrmejälje, mille põhjal on võimalik mürk tuvastada.