"Peame olema uhked inimeste, mitte masinate üle, sest masinad ja seinad ei ravi," ütleb EMÜ väikeloomade anestesioloogia ja intensiivravi vanemlektor Aleksandr Semjonov. Tema ise on ülemarst EMÜ väikeloomakliinikus, mille patsiendid on ennekõike koerad ja kassid. Üha sagedamini näeb seal ka eksootilisemaid lemmikuid. "Kui meil poleks näiteks ämbliku või mao ravimiseks spetsialisti, siis me neid ilmselt ka ei raviks," tõdeb ta.

Lisaks üld- ja erakorraliste patsientide vastuvõtule pakub väikeloomakliinik Semjonovi sõnul referentsteenust. See tähendab, et kui riigis ei leidu teist loomaarsti, kes looma raviks, saadetakse loom nende juurde. Samavõrd ainulaadses olukorras on ka sama katuse all toimetav EMÜ hobusekliinik. Sealse pealoomaarsti Felipe Corrêa sõnul on tegu ainsa hobukliinikuga Eestis, mis suudab pakkuda statsionaarset ravi. "Kui meid siin poleks, oleks ainus võimalus sõita poolteist tundi Helsingisse või neli tundi Jelgavasse," osutab ta.

Majas tegutseb veel kolmaski kliinik, mis on keskendunud produktiivloomade ehk näiteks lehmade ja kanade, aga ka alpakade ja laamade ravile. Kui kahes esimeses kliinikus käivad patsiendid reeglina kohapeal ravil, siis produktiivloomakliiniku töötajad teevad farmidesse 95 protsendil juhtudest n-ö koduvisiite. "Teeme päris palju koostööd väikelooma- ja hobusearstidega. Kui vajame patsiendist röntgenpilte või kompuutrit, siis palume väikeloomaarstide abi, kellel on need masinad olemas ja kes meid meeleldi aitavad," kirjeldab produktiivloomakliiniku pealoomaarst Alar Onoper.

Tuhanded patsiendid aastas

Kolm loomakliinikut erinevad nii personali koosseisu, tööaja kui ka tehniliste võimaluste poolest. "Väikeloomakliinikus oleme klassikaline suur kliinik ja pakume praktiliselt kõiki teenuseid. Meil ei ole valdkonda, mida poleks arendatud," tutvustab Aleksandr Semjonov.

Väikeloomakliinikus töötab 35 loomaarsti ja sama palju loomaarsti abilisi, nende seas nii erakorralise meditsiinile spetsialiseerunud loomaarstid, kui ka erinevad eriloomaarstid. Semjonov on aga kitsamalt anestesioloog. "Teised loomakliinikud ei saa endale lubada arsti, kes on nii spetsialiseerunud. See on meie eripära, et meil on võimalik sellist teenust pakkuda," selgitab ta.  

Hobukliinikus on töötajaid 24, kellest enamiku moodustavad abilised, sealhulgas internsiivravi- ja ööabilised. Samas leidub oma spetsialist nii sisemeditsiini, anesteesia, hambaravi kui ka oftalmoloogia ehk silmade valdkonnas. Produktiivloomakliinikus töötab kuus loomaarsti, kes püüavad Alar Onoperi sõnul olla kõik võimalikult universaalsed. "Meil on kaks täisvarustuses väljasõidu bussi, kus lisaks arstidele peavad kaasa mahtuma ka tudengid. Teenindame patsiente üle kogu Eesti. Mõned patsiendid tulevad produktiivloomakliinikusse ka Lätist," kirjeldab ta.

Kui väikelooma- ja hobukliinik võtavad patsiente vastu 24/7, siis produktiivloomakliinik töötab tööpäeviti kaheksast üheksani Veidi erinevad on ka patsientide suurusjärgud: aastas ravib väikeloomakliinik 6000, produktiivloomakliinik 5000 ja hobukliinik mulluse seisuga 1250 patsienti. Corrêa sõnul on abi vajavate hobuste arv aasta-aastalt paarisaja kaupa kasvanud. "Eelmisel aastal ravisime võrreldes kolme aasta taguse ajaga pea kaks ja pool korda rohkem patsiente. Minu arvates oli seda meie jaoks liiga palju," nendib ta.

Väikeloomakliiniku patsiendid on eeskätt kodused lemmikloomad, kuid mõnikord saadab ka Tallinna Loomaaed mõne looma EMÜ-sse protseduurile. Nii on ravil käinud näiteks ilves ja manul. Hobukliinik võtab Corrêa sõnul hobuste kõrval vastu lisaks eesleid, muulasid ja ponisid. "Täna oli meil haiglas üks õlaprobleemiga varss. See on äärmiselt haruldane," toob ta välja.

Produktiivloomakliinikus käib Onoperi sõnul aastas kohapeal sadakond patsienti ehk vaid murdosa. "Kliinikusse tuuakse lambaid, kitsi, sigu, alpakasid, kõikvõimalikke kodulinde, raskelt haigeid vasikaid ja loomad, kellest on vaja teha röntgenpilte või on vaja saata kompuutrisse. Kõige pisem patsient on olnud hiir ja kõige suurem patsient kaamel," loetleb ta.  Viimased kaks patsienti ongi olnud Onoperi sõnul kõige keerulisemad, sest kõik teadmised tuleb ammutada kiiresti raamatutest või interneti avarustest. "Õnneks on meil kokkuhoidev ja abivalmis meeskond, kus alati leitakse probleemidele lahendused," märgib ta.

Niisamuti oli veel kümme aastat tagasi Eesti loomaarstidele uus ja harjumatu patsient alpaka. "Nüüd julgen arvata, et oleme Eesti kontekstis kõige adekvaatsemad arstid, kes oskavad alpakade ja laamadega protseduure teha, karja tervist kontrollida ning teavad, mis on peamised probleemid. See tuleb lihtsalt aja ja kogemusega," arutleb Onoper.

Spetsialistide kasvulava

EMÜ loomakliinikud täidavad korraga kahte ülesannet: ühest küljest pakuvad need loomadele erakorralist ja tippspetsialistide abi, teisest küljest saavad just seal käe valgeks Eesti tulevased loomaarstid. "Kui inimene tuleb, siis ta teab, et tegemist on õppeasutusega ja allkirjastab nõusolekulehe. Ta on teadlik, et üliõpilased on protseduuril juures," osutab Aleksandr Semjonov. Üliõpilased ise protseduuri ei teosta, sest vastutab loomaarst. Küll aga võivad nad arsti lihtsamates ülesannetes abistada.

Kõigis kliinikutes juhendavad arstid praktilise töö kõrvalt üliõpilaste lõputöid. "Minu enda tudengid on uurinud paratsetamooli kasutamist täiendava valuvaigistina koertel, kes tulevad operatsioonidele," toob Semjonov näite. Produktiivloomakliinikus käivad tudengid Alar Onoperi sõnul aga arstidega farmides visiitidel kolme- kuni kuuekaupa kaasas. 

"Eile kutsuti vaatama lehma, kellel oli küünarnuki piirkonnas suur ja sügav haav," meenutab ta. Väljas peetavad lihaveised tuleb tema sõnul enne ravimist kinni püüda, millega kõik loomaomanikud hakkama ei saa. Selle jaoks on arstidel uinutipüssid, millega looma distantsilt rahustada. Peale rahusti süstimist sai haav Onoperi puhastatud, dreenid pandud ja kokku õmmeldud. "Kui miinuskraadid aitavad haava paranemisele hästi kaasa, siis kirurgile see mugav pole, kui instrumendid käte külge külmaga kleepuvad," kirjeldab ta.

Väljakutsete sisu ulatub Onoperi sõnul aga seinast seina. Mõnel päeval võib abi vajada munandikotilt maha tulnud nahaga lammas või väljalangenud emakaga lehm. "Produktiivloomakliinik teeb teisalt ka karjatervise visiite. Visiidi käigus vaatame üle loomad, ehitise, kus loomi peetakse ja söödaratsiooni," kirjeldab ta. Sageli näeb farmiväline inimene Onoperi sõnul kergemini murekohti, mida saaks farmi tõhusamaks muutmiseks ja loomade heaolu parandamiseks lahendada. "Lähemegi kohale, veedame seal pool päeva ja vaatame koos omanikuga probleemid üle. Pärast arutame farmipersonaliga veelkord parendamist vajavad kohad üle ja hiljem saadame ka kirjaliku raporti," kirjeldab Onoper.

EMÜ loomakliinikud osalevad ka teadusprojektides. Näiteks aitab hobukliinik Felipe Corrêa sõnul uurida haavaravi. "Uurime uut haavaravi meetodit, mida kasutatakse inimeste meditsiinis. Tõestasime, et seda on hobustel kasutada ohutu ja see annab neil väga häid tulemusi," sõnab ta.Väikeloomakliinik lõi hiljuti kaasa aga koerte, kasside ja eksootiliste loomade antibiootikumiresistentsuse uurimisprojektis. Praegu osaletakse veel ühes käte- ja pindade puhtuse uurimisprojektis. 

Produktiivloomakliinik osaleb Onoperi sõnul aga vasikate termokiibistamise projektis. "Vasikatele naha alla paigutatud kiip registreerib looma kehatemperatuuri antud aja hetkel. Seega on looma kehatemperatuuri võimalik reaalajas jälgida ilma vasika juurde minemata," kirjeldab ta.

Sisemaneež ja endoskoobid

Mis puutub tehnoloogilisse võimekusse, on väikeloomakliinik Aleksandr Semjonovi sõnul varustatud pea kõige tööks vajalikuga. "Me oleme ainus veterinaarkliinik Eestis, kus on olemas nii kompuutertomograaf kui ka magnetresonantstomograaf," toob ta välja. Samuti on kliinikus uus röntgenaparaat ja röntgeniga on varustatud ka üks operatsioonisaalidest, Taaskord rõhutab ülemarst töötajate tähtsust: suured ja kallid masinad võivad küll anda patsiendist pildi, kuid selle tõlgendamiseks on ikkagi vaja inimest. 

Felipe Corrêa sõnul on ka hobukliinik varustatud röntgeni ja ultraheli tööriistadega. Hobusemõõdus magneteresonantstomograafi (MRT) pole Baltikumis üheski hobukliinikus – seda näeb lähiriikidest Soomes ja Poolas. Kompuutertomograaf (CT) on Corrêa sõnul olemas Lätis. "MRT on minu unistus, eriti kui see oleks püstijalu kasutatav, nagu Helsingis. Küll aga on see üsna kallis. Ma ei ole kindel, kas meie patsientuur õigustab seda," märgib peaarst.

Seevastu on hobukliinikus üks eelis, mis toob patsiente Helsingi, Läti ja Leedu kliinikute asemel EMÜ-sse: sisemaneež. "Kõige sagedamini ravime kliinikus longet. Selle hindamiseks peame laskma hobusel liikuda sirgel joonel, aga ka teda ringiratast jooksutama," selgitab Corrêa. Kui sirgel joonel liikumiseks on kliinikus eraldi avar koridor, siis ringiratast liikumiseks on külmal aastaajal maneež peaarsti sõnul asendamatu. Samuti on hobukliinikul väljaspool hoonet eraldi isolatsiooniruum, kus hoitakse nakkushaiguse kahtlusega kabjalisi.

Produktiivloomakliinik kasutab vajadusel teiste kliinikute röntgeni- ja ultraheliaparaate. Uue võimekusena tekkis hiljuti loomade raskesti ligipääsetavate kohtade uurimiseks endoskoop. "Nüüd saame ühe teise, natuke suurema endoskoobi, millega saame hakata libedikku (mäletsejate seedeelund, toim) lõikama laparoskoopilisel meetodil, ilma et peaks lehma lahti lõikama," kirjeldab Alar Onoper. 

Tema sõnul on nii uhke masina omamisel väärtus eeskätt õpetamise seisukohast: õppurite seas on palju välistudengeid, kelle koduriikides seda protseduuri ka tehakse. "Ülikooli kliinikus töötamise eelis on, et saab kasutada aparatuuri, mida loomaarstid mujal töötades omada ei jaksa ja poleks ka majanduslikult mõistlik," tõdeb ta.

Semjonov aga unistab, et väikeloomakliinikul oleks ühel päeval võimekus pakkuda arenenumat silma- ja keerulist kirurgiat. Samuti ei välista ta mõtet, et Tartus võiks kunagi pakkuda praegu vaid üksikute Euroopa kliinikute pärusmaad ehk koerte südamekirurgiat. "Oleme hästi lähedal sellele, et hakata koertel puusaliigeseid asendama ehk panema puusaproteese. See on suur töö, mis praegu käib," ütleb ülemarst.

Onoperi sõnul tuleb arstidel end pidevalt täiendada. Nagu alpakade näide tõestas, muutuvad ajas nii patsiendid kui ka nende omanike ootused. "Kui kümme aastat tagasi sattus siia lammas, küsis omanik, kas on lootust või sööme kohe ära. Nüüd antakse ikkagi võimalus ja ollakse nõus looma peale 200–300 eurot kulutama. Samamoodi kanad – varem läksid enamus supiks, nüüd üritame igatpidi aidata," osutab ta.