Sõda ei hävita üksnes linnu ja taristut, vaid sunnib ka inimesega koos elavaid liike kohanema tingimustega, mida nad pole tuhandeid aastaid kogenud. Värskes teadustöös analüüsisid Ukraina ja Poola teadlased Ukrainas enam kui 750 koera välimust. Nad leidsid, et aktiivsest sõjategevusest puudutatud piirkonnas on alanud protsess, mida võib nimetada kodustamise pöördkäiguks. Kui inimesed on eelistanud nn sõbraliku välimuse tunnustega lemmikuid, siis nüüd on pääsenud esile omadused, mis aitavad koertel karmides oludes ise hakkama saada, vahendab New York Times.

Teadlaste hinnangul on tegemist äärmiselt kiire loodusliku valikuga: seda ei suuna enam paljunemisedukus, vaid karm suremus. Sarnast nähtust täheldati ka Mosambiigi kodusõja ajal, kus salaküttide surve tõttu hakkasid sündima võhkadeta elevandid. Nüüd võib töörühma sõnul näha, kuidas sama julm loogika mõjutab inimese parimat sõpra.

Rindejoon soosib n-ö hunditüüpi koeri

Uuringus võrdlesid teadlased koeri kolmes erinevas piirkonnas: suhteliselt ohutus Lääne-Ukrainas, sageli pommirahe alla sattuvatel ohtlikel idapoolsematel territooriumidel ja rindejoone lähistel. Ilmnes, et mida lähemale sõjategevusele, seda rohkem hakkavad koerad meenutama oma metsikuid sugulasi.

Rindejoonel kipub Ukraina koertel olema valdavalt keskmise pikkusega koon, püstised kõrvad ja sirgem, keskmise pikkusega karvkate. Samad tunnused iseloomustavad ka hunte ja šaakaleid. Seevastu kodustamisega seostavad tunnused, sh lontis kõrvad, rõngas saba ja laiguline kasukas, on rindepiirkonnast peaaegu kadunud.

Töörühma sõnul on iga n-ö loodusliku tunnuse eelistamisel praktiline põhjus. Näiteks lühikese koonuga eh brahhütsefaalsed koerad, nagu mopsid ja buldogid, kannatavad sageli hingamisprobleemide ja kuumatalumatuse all. Rahulikus kodus ei pruugi see olla eluohtlik. Küll aga võib see saatuslikuks saada rinde läheduses, kus tuleb kiiresti põgeneda või pikalt toitu otsida.

Püstised kõrvadki pole samuti juhus: need tagavad koerale parema kuulmise, mis on mürskude, droonide ja lähenevate sõdurite eest hoidumisel elutähtis. Paljud rindejoone lähedal elavad koerad kannatavad samas plahvatuste tõttu kuulmiskahjustuste all, mistõttu sõltub igast anatoomilisest eelisest palju. Samuti on kadumas lemmikute kasukalt valged laigud, sest tume või liivakarva värvus pakub paremat maskeeringut.

Väike keha on edu pant

Muu hulgas oli uuringus näha, kuidas rindejoone piirkonnas vähenes järsult koerte kehasuurus. Ohtlikes, ent mitte otsese lahingutegevusega piirkondades leidus palju suuri koeri. Seevastu rindejoonel võis näha valdavalt väikesi ja keskmise suurusega ehk 20–40 sentimeetrise turjakõrgusega isendeid.

Sõdurite vaatlused rindejoonel kinnitavad karmi tegelikkust: suured koerad hukkuvad sagedamini. Ühest küljest on nad suurem märklaud mürsukildudele, teisalt aga saavad nad sagedamini hukka miiniväljadel. Nimelt on rindele paigaldatud lõksmiinide traadid sageli sätitud kõrgusele, mille alt suudab väike koer alt läbi pugeda, kuid suur koer paneb need tahtmatult tööle.

Veel oli näha, et ellujäänud koerad on kehvas toitumuses. Rindejoone koerte kehamassiindeks (KMI) on äärmiselt madal, viidates tõsisele alatoitumusele. Isotoopanalüüsid näitasid, et liha asemel on loomad sunnitud leppima madala toiteväärtusega taimse toidu või prügiga. Ühtlasi lükkasid need ümber müüdi, nagu toituks rindekoerad suuresti inimjäänustest.

Uut laadi karjaelu

Koerte välimuse kõrval on muutnud ka nende käitumine. Kui rahuajal elavad koerad sageli üksikult või peredes, siis rindejoonel on hakanud tekkima koerakarjad. Üle poole rindejoonel kohatud koertest liikus rühmadena. See on klassikaline kiskjate strateegia ressursside kaitsmiseks ja toidu hankimiseks olukorras, kus inimene seda enam ei paku.

Samuti on muutunud koerte asurkonna vanuseline koosseis. Rindel elab väga vähe vanu koeri: nad lihtsalt ei jää nii äärmuslikes tingimustes ellu. Rindealadel näeb valdavalt noori loomi, mis viitab kontrollimatule paljunemisele ja kiirele põlvkonnavahetusele. Haigeid ja vigastatud loomi, välja arvatud jalavigastustega, kohtab rindejoonel harva, sest ilma veterinaarabi ja inimeste hoolitsuseta tähendab haigus kiiret surma.

Uuringu autorid järeldavad, et sõda kui inimtekkeline keskkonnakatastroof on loonud olukorra, kus kodustatud loomad peavad ellujäämiseks taastama oma ürgsed instinktid. See näitab ilmekalt inimtekkeliste ökosüsteemide haprust. Inimene on harjunud pidama koera endast sõltuvaks lemmikuks, ent nüüd on see lemmik sunnitud kiirkorras taandarenema, et inimkonna tegevuse taustal ellu jääda.

Uuring ilmus ajakirjas Evolutionary Applications.