Ülitöödeldud toit rikub söömisharjumusi eriti just nooremail täiskasvanuil
Toit, mida on ülearu töödeldud, ei tarvitse olla kõige tervislikum. Milles selle toidu puudused täpsemalt seisneda võivad, said Ameerika teadlased värskes uuringus selgemaks.
Brenda Davy ja ta kolleegid Virginia Polütehnikainstituudist ja Osariigiülikoolist väidavad, et 18- kuni 25-aastased noored, kes söövad rohkesti ülitöödeldud toitu, ei saa söömist tihtilugu õigel ajal pidama ja söövad seetõttu rohkem kui peaksid.
Teadlased jagasid katseisikud kahte rühma. Ühed sõid kahe nädala jooksul 80 protsendi kalorite ulatuses ülitöödeldud toitu, teised vältisid ülitöödeldud toitu täiesti.
Mõlemad rühmad said sel ajal ühesuguses koguses valke, rasvu ja süsivesikuid, lisatud suhkrut ning põhilisi vitamiine ja mineraale.
Siis peeti neli nädalat vahet, seejärel korrati kahenädalast katset nii, et rühmade rollid olid vahetunud.
Selgus, et pärast kahenädalast ülitöödeldud toidu rohket menüüd tarbisid katseisikuist nooremad, 18- kuni 21-aastased inimesed rohkem kaloreid kui enne neid kahte nädalat. Nad võtsid pakutud toidu tihti vastu ka siis, kui neil näljatunnet ei olnud.
Vanemate, 22- kuni 25-aastaste juures sellist järgnevat ülesöömist ei täheldatud.
Katsetulemused ei sõltunud seejuures isikute soost ega kehakaalust.
Davy ja kaasautorid järeldavad ajakirjas Obesity, et just kõige noorematel täiskasvanutel kipub ülitöödeldud toit eriti kergesti söömisharjumusi sassi ajama.
On arvata, ehkki seda uuringus pikalt ei jälgitud, et selles vanuserühmas võib ka ülekaal kiiresti tekkida ülitöödeldud toidu rohkest tarbimisest.
Kui aga ülearuse söömise harjumus noores eas välja kujuneb, võib see ka edasises elus hõlpsasti püsima jääda.
Ülitöödeldud toitude alla liigituvad enamjaolt karastusjoogid, maitsestatud jogurtid ja pakendatud valmistoidud. Neis sisaldub rohkesti selliseid lisaaineid, mida koduköögis toidusse üldiselt ei panda.
Edasises töös loodavad teadlased uurida ülitöödeldud toidu toimet ka veel noorematel katseisikutel ning seirata ka ajuaktiivsust ja vere biomarkereid.
