Kollektiivi eesmärk on luua valdkonnast terviklik arusaam ja leida nn postiindeksid, mis võimaldaksid tulevikus ravimeid, näiteks valuvaigisteid, senisest täpsemalt närvideni toimetada. Tippgrandi saamine eeldas viimseni lihvitud tööd ja pingelist intervjuuprotsessi, mis esimesel katsel ebaõnnestus.

Meditsiini puuduv esihammas

Närvide ja veresoonte tihe seos on teada juba sajandeid. Nii joonistas Itaalia neuroanatoom Andreas Vesalius seda kujutavaid graafikuid juba 1543. aastal. Vere-närvi barjääri (BNB) ehk vereringet perifeersetest närvidest eraldava kihi süsteemne uurimine jäi aga järgnevatel sajanditel tagaplaanile.

"Sellest on praeguseks möödas pooltuhat aastat. Arvestades, kus me nüüdseks oma võimalustega oleme, hakkas mulle tunduma, nagu oleks tegu puuduva esihambaga. See on justkui oluline, aga kuni suu kinni hoiad ja huuled seda varjavad, ei pane seda väljakutset tähelegi," sõnas Teesalu.

Kiht kaitseb närvirakke kahjulike ainete eest, kuid võimaldab varustada veresoontel närve samas toitainetega ja aidata neil vigastustest paraneda. Samuti mõjutab see krooniliste valude teket. Viimaste all kannatab elu jooksul hinnanguliselt iga viies inimene. "See oli täpselt selline koht, mida ERC-grandid hindavad. See teema oli otse meie nina all varjul. Samal ajal oli ilmne, et taotlusel on tugev teaduslik potentsiaal ja sellest võib tekkida hulk patenteeritavat intellektuaalset omandit," lisas professor.

ERC sünergiagrant toob kokku nelja eri valdkonna eksperdid: veresoonte bioloogid, molekulaarsed neurobioloogid, mehaanobioloogid ja Teesalu töörühma, kes tegeleb ravimite täppissuunamisega.

Nii uurib Isabelle Brunet'i töörühm College de France'ist, kuidas vähiravimid barjääri lekkima panevad ja kroonilist närvivalu tekitavad. Dario Bonanomi juhitud töörühm Itaalia San Raffaele haiglast keskendub seevastu närvijätketele ja regeneratsioonile. Kolmas partner, Oxfordi ülikooli südameveresoonkonna bioloogia professor Ellie Tzima vaatab kolleegidega, kuidas närvid peavad vastu mehaanilisele stressile, näiteks pidevale käe liigutamisele.

Teesalu rühma panus on leida oma tehnoloogia abil vere-närvi barjäärile ainuomased nn postiindeksid. "Miks me ei võiks oma oskusi kasutada selleks, et leida selle barjääri unikaalset postiindeksit – kuidas sinna asju saata, mis võivad olla näiteks valuvaigistavad ühendid või mõni ravim, mis aitab seda barjääri parandada," kirjeldas professor.

Tippteaduse halastamatu sõel

Taolise riskantse, kuid suure potentsiaaliga teaduse rahastamise protsess on erakordselt nõudlik. Tambet Teesalu on varem kirjeldanud ERC-d kui ühte kõige karmimat, kuid samas ka kõige õiglasemat toetusmehhanismi.

Praeguse grandi sai kollektiiv oma teisel katsel. Eelmisel aastal jõudis rühm samuti intervjuuni, kuid toona said nad lõpuks eitava vastuse. "Kriitika oli üsna selge: tuleb fookust parandada, on vaja veel täiendavaid andmeid. Seda kõike me nüüd tegime ja jõudsimegi eduka tulemuseni," märkis Teesalu.

Professor rõhutas, et grandi kirjutamiseks tuleb alati aega võtta ja puhtalt sellele keskenduda. "Üsna mõttetu on natuke teha ja siis viimane pool tundi enne tähtaega parandada kirjavigu ja liigutada jooniseid – see on lootusetu," sõnas Teesalu: "Kõik peab olema viimseni lihvitud ja olema valmis nädal või kaks enne tähtaega, et saaks panna selle tõesti viimaste täiendustega kvaliteeti õhkama."

Sama kehtib intervjuu kohta, mida võrdles professor lavastusliku koreograafiaga. "Meil oli 10-minutilise ettekande juures igal ühel 2,5 minutit ja kõik pidi olema sekundi pealt ajastatud. Kui sa ajast üle lähed, katkestavad nad su sõna pealt ja see saadab kohe negatiivse signaali," meenutas Teesalu.

Sünergiagrandi puhul tundus ka vastutus kohati ebameeldivalt suurena. "Kui sul granti üksi taotledes intervjuul halvasti läheb, on see sinu enda probleem. Praegu oli nii, et ükskõik kes oleks libastudes ära nullinud ka ülejäänud kolme tehtud töö. Pulss polnud tükk aega nii laes olnud," lisas professor.

Varasem edu aitas ust avada

Tambet Teesalu sõnul ei saa taotlust saatnud edu juures alahinnata keskendumist siirdemeditsiinilisele innovatsioonile. "Iga teadlane võib ju taotlustes kirjutada, et see on kliiniliselt oluline ja kõik tulemused tulevad. See jätab aga natuke teise mulje, kui sa saadki öelda: jah, see on kliiniliselt oluline ja me toimetame tulemustega nii, nagu me seda eelmisel korral tegime," tõdes ta.

Professor viitas oma töörühma varasemale avastusele, vähiravimit võimendavale kullerpeptiidile iRGD, mis on jõudmas USA-s kolmanda faasi kliinilistesse uuringutesse. Selle peptiidi arendus näitas Teesalu jaoks, et teadlasel tuleb sageli endal initsiatiiv haarata. "See oli algul aastaid laual ja lootsime, et keegi ikka selle vastu huvi tunneb, aga seda ei juhtunud. Ainuke võimalus oli ise teatud faasini viia, et tekitada momentum ja huvi," meenutas professor.

Ka uue grandi puhul on kavas leitavad kullerpeptiidid patenteerida ja ideaalis leida biotehnoloogia- või farmafirma, kes need arendusse võtaks. Et töö pelgalt loommudelitele ei piirduks, on konsortsiumil juurdepääs inimproovidele, näiteks istmikunärvi kudedele. "Nagu hästi teate, oskame kasvõi vähki hiirtes väga hästi ravida. Küsimus on alati selles, kuidas me sealt inimeseni jõuame," rõhutas Teesalu.

Kuueaastane grant siiski otsest kliinilist lahendust kroonilisele valule veel ei paku. Eesmärk on ambitsioonikam: avada täiesti uus teaduse allvaldkond ja luua vere-närvi barjäärist terviklik arusaam, millele tulevased rakendused saavad tugineda. Grandi kogueelarve on 10 miljonit eurot, sellest 2,5 miljonit eurot on ette nähtud Teesalu töörühma tööks.

Pikemat intervjuud Tambet Teesaluga saab lugeda laupäeval.