Kuulmine teravneb kõndides
Koerad, kassid, põdrad, hobused — paljud loomad oskavad nii toredasti kõrvu liigutada, suunata kõrvalestad just sesse suunda, kust huvipakkuv heli lähtub.
Inimeste eellased on selle oskuse minetanud juba umbes 25 miljonit aastat tagasi, selle asemel hoolitseb inimesel aga kuulamise suundteravustamise eest aju ise.
Saksa ja Hiina teadlased eesotsas Barbara Haendeliga Würzburgi Ülikoolist mõõtsid ette mängitud helisid kuulvate inimeste aju elektrilaineid.
Mõõteaparaadiks võtsid nad uuendusliku elektroentsefalograafi, mis võimaldas katseisikutel ajumõõtmise ajal ruumis vabalt ringi liikuda, sest neile pähe pandud elektroodid saatsid andmeid põhiseadmesse traadita.
Sedalaadi seadmed on viimasel ajal üldse hakanud ilmsiks tooma, kui tähtis on tegelikult üldse inimese ajutegevusele liikumine.
Haendeli uurimisrühm on ka ise varem avastanud, et kõndiv inimene märkab nägemisvälja perifeerias asju, mida ta paigal seistes ei pane tähele.
Nüüdses katses paluti 35 katseisikul kõndida mööda number 8 kujulist rada, elektroodid peas ja liikumisandurid küljes, kuulates samal ajal pidevat häältevoogu.
Selgus, et kui katseisik hakkas liikuma, siis aktiveerus ta ajus häälelise teabe töötlemine selgelt võrreldes paigaloleku ja isegi paigalkõnniga.
Kui katseisik oma rajal pööras, siis hakkas aju pöörama teravamat tähelepanu uuelt liikumissuunalt tulevale helile. Rajal kulgemise ajal pendeldas kuulmistähelepanu seega pidevalt vasakule-paremale.
Teadlased kirjutavad ajakirjas The Journal of Neuroscience, et niisugune tähelepanu suunamise võime on aidanud inimesel ja ta eellastel oma looduslikus helikeskkonnas paremini toime tulla.
Avastus aitab ka aru saada, miks tunduvad liikumisharjutused olevat aju tervisele kasulikumad kui seisuharjutused — meeled teravduvad, vaim virgub; vaimutervise juured on liikumises.
