"Oleme metsandusvaldkonnas kõik kliimamuutuse pärast mures. Kuna Põhjamaades ja Baltikumis pole kuigi palju erinevaid majandatavaid puuliike, otsime võimalikke liike juurde. Samuti mõtleme, kuidas olemasolevate liikide kliimakindlust parandada," sõnas Soome loodusvarade keskuse järeldoktor Laura Nikinmaa. Tema ise lööb kaasa uurimisprojektis, kus luubi all on just põudade ja kuumalainete mõju metsa juurdekasvule.

Projekti esimesi uurimistulemusi tutvustas Nikinmaa hiljutises konverentsiettekandes. Täpsemalt selgitas ta, mida kujutab endast puude veedefitsiit. Ta kirjeldas selle mõju erineva anatoomiaga puuliikidele ning kõneles põua või lihtsalt kuiva perioodi ajastuse mõjust puude kasvule. "Kui veedefitsiidi periood langeb kokku vahemikuga, mil puu läbimõõdu juurdekasv on suurim, võib see kasvu piltlikult öeldes ära nullida," selgitas Nikinmaa.

Kui varud saavad otsa...

Praegu lähtutakse metsa juurdekasvu mudeldamises ühe aasta pikkusest perioodist ehk sellest, kui palju puud aastas kasvavad. "Mudelid ei arvesta aga kuigivõrd, millal puud aasta jooksul päriselt kasvavad," osutas Laura Nikinmaa. Tema ja kolleegide uurimisprojekti eesmärk ongi kasvuennustusi täpsemaks muuta, võttes arvesse puude käitumist eri aastaaegadel.

Puude veedefitsiidi uuringus kasutas Nikinmaa töörühm dendromeetriga kogutud andmeid Euroopa 126 paigast Hispaaniast Rootsini. "Dendromeeter on mõõtmisseade, millega saab üsna täpselt mõõta puutüve liikumisi päeva jooksul," selgitas ta. Ühtekokku hõlmasid andmed ligi 650 puud, millest umbes pooled olid okaspuud ning ülejäänud kahe erineva anatoomiaga lehtpuud. 

Töörühm hindas andmete põhjal, kuidas mõjutavad erinevate puude juurdekasvu põuaperioodid. Nikinmaa sõnul aurab vesi päevasel ajal puudest transpiratsiooni kaudu minema. Ära auranud vee asendavad puud juurte kaudu mullast saadavaga. Kuivemal ajal võib aurumine olla aga juurte kaudu asendamisest kiirem. "Puudel on tüve sees veevaru. Põua ajal korvavad puud ära auranud vett sellest varust," kirjeldas teadlane. Kui ka puu sisemine veevaru tühjaks saab, tõmbub tüvi kokku – see ongi puude veedefitsiit.

Nikinmaa sõnul pole veetaseme languses iseenesest midagi ebatavalist ja puutüve läbimõõt kõigub pisut iga päev. "Harilikult on muld piisavalt niiske ja puu saab oma veevaru öösel täis laadida. Hommikuks on tüvi jälle piltlikult öeldes vett täis," seletas ta. Samas ei pea veedefitsiidi tekkeks valitsema isegi põud. Nikinmaa sõnul piisab juba viiest järjestikkusest soojast suvepäevast juulis, et puud kaotaksid rohkem vett, kui öösel asendada jõuavad. "Viimastel aastatel on poolehoidu leidnud hüpotees, et puude läbimõõt veedefitsiidi ajal ei kasva," sedastas Nikinmaa.

Okaspuudel võib olla raskem

Oma uuringus hindasid Laura Nikinmaa ja kolleegid veedefitsiidi mõju puude kasvule sõltuvalt veevaese perioodi pikkusest ja puu veekasutuse tüübist. "Erinevad puuliigid kasvatavad tüve jämedamaks eri aegadel," osutas ta. 

Varasematest uuringutest on teada, et osa puid hakkab kasvama juba aprillis-mais ja nende hoogsaim kasvuaeg langeb juuni algusesse. Teistel puudel saabub kasvuspurt jällegi hiljem ja mõni liik kasvab ühtlaselt terve suve. Nii võibki Nikinmaa sõnul juhtuda, et kui veedefitsiit langeb just hoogsale kasvuajale, võib kasv piltlikult öeldes olemata jääda. "Seepärast võibki osadel liikidel käia käsi kuumal suvel hästi ja osadel mitte," võrdles ta.

Puude anatoomia poolest eristas tema töörühm okaspuid ning rõngassoonelisi lehtpuid nagu tamm ja hajulissoonelisi nagu pöök. "Eesti lugejate seisukohast võiks olla huvitav tähelepanek, et okaspuudel nagu männil ja kuusel on veedefitsiidi perioodid keskmiselt pikemad," märkis Nikinmaa. Näiteks männil võib kasv kesta sügiseni välja, kuid juhul kui südasuve jooksul elab puu üle mitu kuivaperioodi, võib selle kasvuaeg jääda oodatust lühemaks.

Istiku algkodu mõjutab

Laura Nikinmaa sõnul on need alles esimesed tulemused, mistõttu ei tõtta ta Eesti metsnikule uuringu valguses konkreetset nõu andma. Küll aga tasub neil järeldoktori sõnul teada, et ehkki puu kasvab pisut iga päev, on kasv teatud aegadel kiirem ja teatud aegadel tagasihoidlikum. "Kui veedfitsiit tabab puid kasvuspurdi välisel ajal või peale suurema kasvu lõppu, ei paista selle mõju olevat kuigi tõsine," märkis ta.

Teisalt on iga puu kohastunud toime tulema teatud mulla- ja valgusoludega. Niisiis, kui Eesti metsnik soovib oma metsa liigilist koosseisu muuta, tasub teadlase sõnul hoolikalt jälgida, kust puuistikud saabuvad. "Kui sa tood näiteks Kesk-Soomest Eestisse männiistiku, siis kahtlustan, et selle käsi ei käiks Eestis kuigi hästi," näitlikustas ta. Samas võib juba eos kuivemas pinnases kasvama läinud puu taluda põuda suhteliselt hästi.

"Tegu on minu meelest väga põneva uurimissuunaga, kus ilmub üha uusi uuringuid," sõnas Nikinmaa. Tema töörühma üks eesmärke on uurida, kas tulevikus ei saaks dendromeetreid kasutada senisest laiemalt. Kuna denodromeetrid pole kuigi kallid, võiks neist saada justkui metsa pulsikell. "Ehk oleks võimalik tulevikus arendada välja n-ö metsa stressimõõdik. See annaks sulle majandamiseks täpsemat infot, et millal puud kogevad stressi ja millal mitte," arutles ta.

Laura Nikinmaa pidas ettekande "Understanding tree resilience to tree water deficit: Implications for forest growth" ("Puude veedefitsiidile vastupanuvõime mõistmine: selle mõju metsa juurdekasvule") 28. augustil Eesti Maaülikoolis konverentsil "Nordic-Baltic Forest Growth and Yield".