Arheoloogid on leidnud Kagu-Aasiast ja Lõuna-Hiinast neoliitikumi-eelsest ajast pärit tavatutes asendites surnukehi aastakümneid. Maetud inimjäänused on surutud kokku sedavõrd tihedalt, et see poleks olnud võimalik juba puhtalt anatoomiliselt. Lisaks võis näha mõnedel luudel põletusjälgi, kuigi tegemist polnud tuhastamismatusega. Tähelepanekud viitasid keerukale matuserituaalile, mille olemus jäi pikalt mõistatuseks.

Värske uuring pakub nüüd müsteeriumile lahenduse. Rahvusvaheline teadlasrühm oletab, et surnud mumifitseeriti enne matmist suitsutamise teel, nagu tehakse seda tänapäeval Uus-Guinea mägismaal. Hüpoteesi proovile panemiseks uurisid teadlased 54 inimese säilmeid 11 arheoloogilisest leiupaigast Hiinas, Vietnamis ja Indoneesias.

Kuna enamikul luustikest puudusid palja silmaga nähtavad põletusjäljed, võtsid teadlased eesotsas Hsiao-chun Hungiga Austraalia Riiklikust Ülikoolist appi röntgendifraktsiooni ja infrapunaspektroskoopia meetodid. Analüüsid võimaldavad tuvastada luu sisemises mikrostruktuuris kõrgest temperatuurist tingitud muutusi, mis pole väliselt nähtavad.

Tulemused näitasid, et luud puutusid pikemat aega kokku madala kuumusega, mis iseloomustab just suitsutamist, mitte surnukehade põletamist lahtisel tulel. Lisaks näitas analüüs, et erinevaid kehaosi kuumutati ebaühtlaselt. See võimaldas heita kõrval võimaluse, et nähtud muutused tekkisid pinnases looduslike protsesside käigus. Pigem viitab see teadlikule ja kontrollitud tegevusele.

Kõik kokku võimaldas teadlastel andmetest tuletada, kuidas iidne matuserituaal välja nägi. Ilmselt seoti surnukeha kohe pärast surma tugevalt kinni äärmiselt kokkusurutud asendisse. Seejärel asetati see pikaks ajaks – võimalik, et kuudeks – madala ja suitsuse tule kohale. Hungi sõnul võis protsess kesta kokku umbes kolm kuud.

Töörühm märkis, et niiskes ja palavas Kagu-Aasia kliimas oli suitsutamine ilmselt kõige tõhusam viis, kuidas surnukeha lagunemist vältida. See seletaks nii ebaloomulikke asendeid kui ka põletusjälgi kehapiirkondades, kus leidub vähem lihaskudet. Varasemad oletused rituaalse tükeldamise kohta osutusid samuti ekslikuks. Tõenäoliselt oli tegemist muumia osalise lagunemise ja luude ümberpaigutamisega enne nende lõplikku matmist.

Sügav side esivanematega

Teadlaste hinnangul polnud mumifitseerimise eesmärk siiski pelgalt praktiline. Ilmselt kandis see ka vaimset, usulist või kultuurilist tähendust, mis ulatus kaugemale lihtsast lagunemise aeglustamisest. Tava võimaldas lahkunutel jääda füüsiliselt elavate keskele, peegeldades kestvat sidet, armastust ja mälestusi.

Erinevalt Uus-Guinea tänapäevastest tavadest, kus muumiaid hoitakse alles põlvkondade kaupa, maeti Kagu-Aasia muumiad ilmselt mõne aja möödudes siiski maha. Uuringu kaasautori, professor Peter Bellwoodi sõnul tehti seda mumifitseerimise järel arvatavasti üsna kiiresti.

Leitud matused annavad kaaluka tõendi ka niinimetatud kahekihilisele rändemudelile. Selle teooria kohaselt pärinevad Kagu-Aasia kütid-korilased esimestest piirkonda jõudnud nüüdisinimeste populatsioonidest. Asurkonnad on geneetiliselt ja füüsiliselt seotud tänapäeva Austraalia ja Uus-Guinea põlisrahvastega ning eristuvad selle poolest hilisematest põlluharijatest, kes saabusid piirkonda umbes 4000 aastat tagasi.

Tulemused viitavad, et taoline mumifitseerimisviis oli osa iidsest ja laialt levinud kultuuritraditsioonist, mis ühendas Kagu-Aasia, Austraalia ja Uus-Guinea kütt-korilasi tuhandete aastate vältel. Hsiao-chun Hung usub, et see on alles algus ja ajapikku leiavad nad tõendeid veelgi varasematest mumifitseerimiskatsetest.

Töörühm kirjeldab oma leide Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.