Poollooduslikud kooslused nagu ranna- ja puisniidud on Euroopa ühed liigirikkaimad elupaigad. Need rohumaad tekkisid tänu inimese aastasadade pikkusele mõõdukale põllumajandustegevusele, niitmisele ja karjatamisele, ning püsivad samal moel ka tänapäeval. Seega on nende püsimajäämine seotud otseselt talunike tahte ja tegutsemisega, kirjutab Eesti Maaülikooli põllumajanduse nooremteadur Aki Kadulin.

Kuigi looduse seisukohalt on niidud hindamatud, pakkudes muu hulgas elupaiku haruldastele liikidele ja toetades olulisi ökosüsteemiteenuseid, ei too need praeguses intensiivses põllumajandussüsteemis aga otsest majanduslikku kasu. Kuna nende hooldamine on aeganõudev ja keeruline, jääksid need ilma toetusteta ilmselt hooldamata. Seetõttu sõltub poollooduslike koosluste saatus suuresti Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) rahadest. Sisuliselt on ÜPP toetused viimane õlekõrs, mis neid ainulaadseid alasid elus hoiab.

Hiljutised Euroopa-ülesed uuringud, milles osalesid ka Eesti poollooduslike rohumaade hooldajad, näitavad, et elurikkuse säilitamine põllumajanduses põhineb sageli kahel väärtuspõhimõttel. Instrumentaalsed väärtused seovad elurikkuse tootmisega. Mitmekesine loodus tagab tolmeldajad, mullaviljakuse ja suurendab tootmise vastupidavust. Sisemised väärtused tulenevad veendumusest, et looduse hoidmine on moraalne kohustus ja osa kultuuripärandist, sõltumata majanduslikust kasust.

Head kavatsused ei taga üksi rohumaade säilimist. Uuring tõi välja mitmeid takistusi, millega maahooldajad kokku puutuvad. Majanduslikud kulud, nagu keeruline võsaraie rannaniitudel, ei ole sageli toetustega piisavalt kaetud. Mitterahalised koormused, nagu põhjendamatult jäigad reeglid ja keeruline aruandlus, võtavad seevastu palju aega. Mõned hooldajad tunnetavad ka sotsiaalset survet, sest mõnikord nähakse loodushoidlikku majandamist vähem tootliku või mõttetu tegevusena.

Tajutavad takistused on hooldajate lõikes erinevad. Mõne hooldaja jaoks on suurim probleem ebakindel poliitika, teise jaoks liigne bürokraatia, kolmandale ebaõiglasena tunduv tasustamine. Sellest tulenevalt ühtsed lahendused ei tööta. Vaja on paindlikumaid ja kohalikele tingimustele vastavaid toetusmeetmeid, mis arvestavad nii piirkondlikke eripärasid kui ka hooldajate väärtushinnanguid.

Pärandniidud on ühed liigirikkamad kooslused Eestis ning Laelatu puisniit kuulub maailma kõige liigirikkamate ökosüsteemide nimekirja. Kas me väärtustame oma niitudest tulenevat liigirikkust sellega, et me sinna miljoneid jagame või on sellel eelarve real ka mõni muu otstarve või me siiski proovime rasketel aegadel leida need kõige motiveeritumad, kes võiksid asja ülal hoida?

Poollooduslike rohumaade säilimine on meie kõigi huvides, kuid see saab toimida ainult siis, kui kohalikel inimestel on olemas nii vajalikud vahendid kui ka sisemine motivatsioon pärandniitude hooldamiseks. Paindlikumad ja õiglasemad toetusmeetmed on võtmetähtsusega, et praktilised vajadused ja väärtushoiakud panustaksid koos elurikkuse säilimisse.

Artiklid ilmusid ajakirjades Biological Conservation ja Ecological Economics.