Ühiskonnas on viimastel aastatel palju räägitud sellest, kuidas Eesti lapsed on tublid, aga õnnetud. Logopeed Päivi Kõivu sõnul ei saa öelda, et praegustel lastel oleks varasemast rohkem eripärasid. Pigem on muutunud keskkond ja kasvanud ootused. "Erinevusi märgatakse ja diagnoositakse rohkem ning ootused lastele on oluliselt suuremad. See võib tekitada vaimset pinget nii lastel kui vanematel," selgitas ta Vikerraadio saates "Huvitaja". Kui vanem on pinges, kandub see paratamatult ka lapsele üle.

Kõiv jagab oma kogemuse põhjal vanemad laias laastus kolmeks: ülihoolitsevad, kes tahavad kõike kontrollida; need, kes suhtuvad neutraalselt ja need, kes jätavad vastutuse täielikult koolile.

Tema sõnul on kõige tulemuslikum koostöö teadlike vanematega, kes märkavad ise lapse arengut ja otsivad varakult nõu. "Oluliselt raskem on toetada peret, kus usutakse, et spetsialist teeb lapsega kabinetis kõik korda. Tegelikult saab edasiminek sündida ainult koostöös," rõhutas logopeed.

Mõned vanemad ei märka lapse eripärasid lihtsalt seetõttu, et neil puuduvad teadmised või aeg. Kõiv peab seda loomulikuks. "Vanem ei peagi kõike teadma. Tema suurim roll on pakkuda lapsele turvalist arengukeskkonda. Liigne ärevus ei toeta lapse arengut," lausus ta. Sageli vajavadki pered pigem turvalist ruumi ja usaldusväärset partnerit, kes aitab neid mõista, millised sammud võiksid olla lapsele toeks.

Õpetaja roll ja Soome kogemus

Päivi Kõivu hinnangul on Eesti õpetaja töökoormus erakordselt suur: lisaks ainetundmisele peab ta sageli olema psühholoog, huvijuht ja isegi pidude korraldaja. "See, et õpetaja võtab enda kanda kõik rollid, ei ole jätkusuutlik," ütles ta.

Soome haridussüsteemis on piirid tema sõnul selgemalt paigas. Seal kasutatakse laialdaselt lähenemist "Räägime lastest", mille keskmes on struktureeritud vestlus vanematega. Eestis viivad neid vestlusi läbi väljaõppe saanud tugispetsialistid, Soomes aga õpetajad ise.

Kõiv kirjeldab seda metoodikat kui vanemlikku jõustamist. "See ei ole intervjuu, vaid ühine teekond. Me kaardistame, mis on peres hästi ja kus võib olla haavatavusi. Oluline on, et vanem ise oleks muutuste juures aktiivne," tõi logopeed välja. Tema sõnul aitab see vältida vastasseise, sest spetsialist ei suru peale oma arvamust, vaid loob perega ühise arusaama.

Eesti ja Soome praktikad on Kõivu sõnul üsna erinevad. "Eestis kiputakse vastutus kiiresti üle võtma ehk kool või spetsialist teeb ära. Soomes eeldatakse, et vanemad hoiavad vastutuse enda käes. Spetsialisti roll on toetada ja anda tööriistu, mitte võtta vanema kohta üle," sõnas ta.

Kuna Eestis napib tugispetsialiste, on "Räägime lastest" programmi rakendamine alanud lasteaedadest. "Kui alushariduses luua head praktikad, jõuab see loogiliselt edasi kooli," ütles logopeed. Tema hinnangul on kõige olulisem mõtteviisi muutus: õpetajad, spetsialistid ja vanemad peavad õppima rääkima mitte ainult probleemidest, vaid ka sellest, mis on hästi. "Kui suhe tugineb headele asjadele, suudame ka keerulisi olukordi paremini lahendada," lisas ta.