Eesti inimeste igapäevaelu ja muresid uuriv Telve selgitas, et tema eesmärk on tuua esile tavaliste inimeste vaade elule, mis jääb tihti suurte teemade, näiteks eelarveläbirääkimiste või valimiskampaaniate varju. "Antropoloogina ma väga tahan seda vaadet nähtavaks teha, mis siis tavaliste inimeste tavalised mured on ja mida nad Eesti elust arvavad," sõnas Tartu Ülikooli etnoloogia teadur sates "Vikerhommik".

Üks sellistest praktilistest teemadest on naabritevahelised suhted, mis ulatuvad tagasi Andrese ja Pearu arhetüüpideni. Telve tõdes, et kuigi leidub palju positiivseid lugusid, kipuvad eestlased esimesena kurtma ja kaeblema. "Keegi ikkagi jättis lapse käru sinna trepikotta, minu naabrid üldse ei korista või igaüks tahab ka rääkida natukene nii-öelda sellest ühest oma maja hullust," kirjeldas ta tüüpilisi kaebusi.

Telve märkis, et naabrid on mõnes mõttes justkui elukaaslased, kellega jagatakse ühist maja ja elu. Head suhted nendega loovad olulise turvavõrgu, mis aitab igapäevaste toimetustega paremini hakkama saada. Olgu selleks koogi tegemiseks tarviliku muna laenamine või kolmandale korrusele kapi vedamine.

Selle eeldusena tuleks püüda aga kaasteeliste veidrusi rohkem mõista. "Kui me rakendame sellist empaatilist lähenemist, inimlikku arusaamist, on seal võimalus väga toredateks, sügavateks inimsuheteks," oli Telve veendunud. 

Oma väidete kinnituseks tõi ta isikliku kogemuse Austraaliast, kus elas järeldoktorantuuri ajal samal tänaval, kus oli veel kolm eesti perekonda. "Nad hoidsid minu kolmeaastast last, nad rääkisid mulle, kuidas juhilube teha ning me jagasime õhtusööke ja lõunaid. Tagasi vaadates on see minu Austraalia elu üks olulisemaid osasid," meenutas ta.

Samasuguseid positiivseid näiteid leiab aga ka Eestist. Telve rääkis loo naisest, kes oli kahe aasta jooksul n-ö taltsutanud 82-aastase naabriproua, viies talle vahel lilli või sefiirikomme. Suhe pakkus palju rõõmu ja tuge mõlemale poolele. "See tekitas lausa kadedust, et kus on see minu 82-aastane naabriproua, kelle elu ma saaksin natuke paremaks teha," muigas antropoloog.

Usaldamatuse juured

Eestlaste vaoshoituse ja usaldamatuse taga näeb Keiu Telve mitme ajastu mustrite põimumist. Ühelt poolt on tunda Nõukogude perioodi pärandit, kus hierarhia oli selgelt paigas. "Meil oli siin ühistuvanem ja ühistuvanemal ongi suuremad õigused. Siin on keegi pikaajaline elanik ja tema on võtnud endale majas suuremad õigused," selgitas ta.

Teisalt on eestlaste väärtussüsteemi mõjutanud 1990. aastate varakapitalism, kus ebakindlas maailmas andis turvatunde isiklik vara, näiteks kaks kuuriboksi. Nendest hoiakutest on keeruline liikuda edasi demokraatliku ja võrdse vastutuse poole, näiteks maja renoveerimisel.

Usalduse puudumist ilmestavad igapäevased konfliktid, nagu vaidlus lapsevankri hoidmise üle trepikojas. Telve sõnul tuleks sellistes olukordades astuda samm tagasi ning tegeleda teadlikult usalduse loomise ja ühise vastutuse võtmisega. Eesmärk peaks olema tunda end kollektiivina, kes majas ühiselt tegutseb.

Praegune suvine aeg, mil suuri kütte- või kanalisatsioonimuresid pole, on Telve hinnangul ideaalne aeg naabritevahelise usalduse ja mõistmise vundamendi ehitamiseks. "Praegu on just aega ehitada seda vundamenti, et meil oleks usaldus, üksteise mõistmine selleks ajaks olemas, kui need rasked küsimused tulevad," pani ta südamele. Selleks sobivad näiteks talgud või ühissööming.

Keiu Telve rõhutas, et õlatunne on eriti oluline praegustel ebakindlatel aegadel, olgu põhjuseks majanduslikud raskused või julgeolekumured. Teadmine, et hädas saab naabri poole pöörduda, annab turvatunnet. "Võib-olla meil on hinge tekkinud selline tunne, et meil on vaja naabreid, meil on vaja olla selles osas natukene aktiivsem, et siis need väikesed sammud nii-öelda heal ajal aitavad meid üle siis, kui meil on natuke keerulisem," arutles etnoloog.