Teadlastele on pikka aega valmistanud peamurdmist asjaolu, et Paapua Uus-Guinea põliselanikud erinevad oma välimuselt märgatavalt teistest Aasia rahvastest. Mõnede tunnuste poolest sarnanevad nad hoopiski pigem Sahara-taguse Aafrika populatsioonidega. See on andnud alust oletustele, et nende esivanemad võisid Aafrikast lahkuda teistest tänapäeva inimeste eellastest varem ja eraldi rändelainega.

Seda hüpoteesi on toetanud ka arheoloogilised leiud, mis näitavad nüüdisinimeste asustuse jälgi Okeaanias juba 50 000–60 000 aastat eest, mis on varasem kui vanimad leiukohad Euroopas. Varasemad geneetilised analüüsid on aga andnud vastakaid tulemusi. Muu hulgas pole õnnestunud teadlastel selgelt kinnitada ka eristuva rände toimumist.

Tehisintellekt aitas minevikku mõista

Keerulise põlvnemismustri lahtiharutamiseks kasutas rahvusvaheline teadlaste rühm, kuhu kuulusid geneetikud Eestist, Saksamaalt ja Prantsusmaalt, tehisintellekti. Nad võtsid appi meetodi, mis võimaldas läbi mängida tuhandeid erinevaid demograafilisi stsenaariumeid, et leida sündmuste ahel, mis sobitub kõige paremini tänapäeva paapualaste geeniandmetega.

Viie võimaliku arenguloo hulgast osutus kõige tõenäolisemaks mudel, mille kohaselt on paapualased teiste Ida-Aasia populatsioonide sõsarrühm. See tähendab, et nende päritolu selgitamiseks pole vaja hüpoteesi varasemast eraldiseisvast rändest Aafrikast.

Uurimistöö juhtivautori Mayukh Mondali sõnul tulenevad paapualaste unikaalsed füüsilised omadused tõenäoliselt looduslikust valikust. "Võib-olla pani kohanemine troopilise kliimaga neid rohkem sarnanema Sahara-taguste Aafrika rühmadega, kuigi nende geneetika seob neid selgelt teiste Aasia populatsioonidega. Selleks, et teada saada, kuidas evolutsioon kujundas selle erakordse rahvastiku, on vaja aga rohkem uuringuid," selgitas Mondal, kes on Eestiga seotud varasema järeldoktorantuuri kaudu Tartu Ülikooli juures.

Uuringu keskse järeldusena langes paapualaste esivanemate populatsioon pärast Uus-Guineasse jõudmist järsult ehk seda sunniti läbi nn pudelikaela. Teadlaste hinnangul kahanes populatsiooni efektiivne suurus vaid ligikaudu 674 inimeseni. Võrdluseks, Euroopa esivanemate puhul oli vastav näitaja üle viie korra suurem ehk oma geene suutis edukalt edasi anda umbes 3512 inimest.

Just see drastiline rahvaarvu langus ja sellele järgnenud tuhandete aastate pikkune eraldatus on uuringu kohaselt põhjus, miks paapualaste genoom paistab sedavõrd eripärane. Ainulaadne demograafiline ajalugu jättis nende pärilikkusainesse geneetilise jälje, mis erineb teistest Aafrika-välistest populatsioonidest, kes kogesid hiljem põllumajanduse arenguga kaasnenud rahvastikuplahvatust

Lisaks leidis töö kinnitust, et paapualaste genoomis leidub märkimisväärne hulk, umbes 3,2 protsenti, denisi inimese pärilikkusainet. Nüüdisinimesed segunesid neandertallaste lähisugulastega ilmselt Kagu-Aasias või Okeaanias, mis lisab veel ühe kihi nende niigi keerukale geneetilisele pärandile.

Uurijad kirjutavad oma tulemustest ajakirjas Nature Communications.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.