Karvane mammut (Mammuthus primigenius) oli jääaegsete Euroopa ja Põhja-Ameerika avamaastike võtmeliik, mis elas siin ligikaudu 110 000–12 000 aasta eest. "Seda perioodi iseloomustasid nii jäätumised kui ka üldiselt külmad ja kuivad kliimaolud ning stepilaadsed maastikud, kus kasvasid valdavalt kõrrelised ja rohttaimed," selgitas uuringu esimene autor, TTÜ geoloogia instituudi doktorant-nooremteadur Ivan Krivokorin.

Umbes 27 000–23 000 aastat tagasi leidis aset viimane jääaja maksimum (LGM), mil hiiglaslik mandrijää kattis ka kogu Läänemere idaosa. Jää taandus praegustelt Läti aladelt uuesti umbes 15 000 ja Eestist ligikaudu 13 000 aastat tagasi, paljastades mammutitele uue, kuid pidevalt muutuva elukeskkonna.

Eesti mammutid

Teadlased on ka juba mõnda aega teadnud, et Euroopa ühed viimased mammutid elasid just Eesti aladel. Parim tõestus sellele pärineb Puurmani kandist, kust leitud purihammaste vanus ulatub radiosüsiniku meetodi põhjal pelgalt 12 600–11 200 aastani. See muudab piirkonna üheks paremaks paigaks, kus uurida Euroopa viimaste mammutite käekäiku ja neid ümbritsenud keskkonda. Seda TTÜ geoloogid mitme meetodi abil tegidki. Kõik selleks, et paremini mõista, mis viis siinmail mandri ühe ikoonilisema liigi kadumiseni.

Toonaste keskkonnatingimuste rekonstrueerimiseks uurisid teadlased kahte ajaperioodi: aega enne (50 000–27 000 aastat tagasi) ja pärast (14 300–11 300 aastat tagasi) viimast jääaja maksimumi. "Üks meetodeid oli õietolmuanalüüs, mille käigus uurisime setetes säilinud mikroskoopilisi õietolmuterasid," lausus professor Siim Veski.

Eri taimed toodavad just neile iseloomulikku õietolmu. Seega said teadlased selle abil kindlaks teha, millised liigid maastikul domineerisid. Lisaks uuris töörühm taimede makrojäänuseid, näiteks seemneid ja lehti. Need andsid Veski sõnul aimu, mis kasvas proovivõtukohas kohapeal. Andmestikud kokku pannes oli võimalik teadlastel luua arvutimudeliga rekonstruktsioonid kunagisest taimkattest.

Uurijad analüüsisid ka mammutihammastest eraldatud stabiilseid süsiniku- ja lämmastikuisotoope. Stabiilsed süsiniku- ja lämmastikuisotoobid, mis on eraldatud dentiinist ja luust, andsid omakorda ülevaate taimestiku muutustest piirkonnas ja uuritud loomade toidust ning toitumisharjumustest," lisas Veski.

Soojenev kliima viis toidunappuseni

Uuringu tulemused näitasid, et keskkond reageeris kliimamuutustele enne ja pärast jääaja maksimumi väga erinevalt. Enne jääaja maksimumi oli kliima jahedam, kuid stabiilsem. Sel perioodil katsid Ida-Balti ala avatud ja kuivad stepi-tundrad, kus kasvas ohtralt mammutite toidulauale sobilikke toitainerikkaid rohttaimi, kõrrelisi ja puhmaid. Stabiilne ja toidurikas keskkond peegeldub selleski, et mammutite jäänuseid on sellest ajast leitud tunduvalt rohkem kui hilisemast perioodist.

Pärast mandrijää taandumist muutus olukord aga dramaatiliselt. "Pärast LGM-i põhjustasid ulatuslikud kliimamuutused kiireid muutusi maastikus, näiteks metsade levik Põhja-Lätist Eestisse," märkis Krivokorin. Viivuks andis mammutitele hingetõmbeaega umbes 12 850 aasta eest saabunud ajutine külmaperiood, mis taastas mõneks ajaks mammutitele sobivamad lagedad tundramaastikud.

Umbes 11 700 aastat tagasi algas aga järsk soojenemine, mis tähistab praeguse jäävaheaja, holotseeni, algust. Tundrataimestiku oluline komponent, harilik drüüas (Dryas octopetala), kadus maastikult järsult ning asemele tulid kiirelt levivad kase- ja männimetsad. "Eesti mammutipopulatsioon sattus aina kesisematesse oludesse. Sobilik toit kadus, elamiskõlblikud alad kahanesid nii lõunas metsastumise kui ka põhjasuunas asuva Balti jääpaisjärve tõttu," kirjeldas Ivan Krivokorin.

Järeldust toetas isotoopanalüüs. Enne jääaja maksimumi elanud mammutite hammaste koostis näitas, et nende toidulaud oli pärast jääaega elanud Puurmani mammutite omast märksa rikkalikum. See viitab selgelt toitumistingimuste halvenemisele, mis oli tingitud avatud ja liigirikaste steppide asendumisest vähem sobivate metsamaastikega.

Uurijate hinnangul ei mänginud mammutite väljasuremisel Eestis olulist rolli inimeste küttimissurve. Viimased mammutid surid siinmail välja umbes 800 aastat enne esimese teadaoleva inimasula, Pulli küla, tekkimist. Peamine väljasuremise põhjus oli seega just kiire keskkonnamuutus. "Kuna kliima muutus külmast soojemaks, kadusid nende kunagised rikkalikud toiduallikad ja vaba liikumise võimalust piirasid laienevad metsad. Elupaikade kadumine aitas lõppkokkuvõttes kaasa nende väljasuremisele," nentis Krivokorin.

Mammutite saatus pakub teadlaste sõnul väärtuslikke õppetunde ka tänapäevaks, mil kliimamuutused ja inimtegevus ohustavad paljude liikide elupaiku. "Minevikku uurides saavad teadlased paremini ennustada, kuidas ökosüsteemid võivad reageerida praegustele ja tulevastele keskkonnamuutustele, pakkudes lahendusi ohustatud liikide kaitsemeetmetele," rõhutas nooremteadur.

Teadustöö ilmus ajakirjas Land.