Jalakäijate samm on läinud tõtlikumaks
Elutempo läheb tänapäeval üha kiiremaks ja ühes sellega ka kõnnitempo.
Ameerika teadlaste uuringu järgi on keskmine kõnnitempo vähemalt Ühendriikide kirdeosa suuremates linnades viimastel aastakümnetel märgatavalt kiirenenud.
Carlo Ratti Bostoni lähedal Cambridge'is asuvast Massachusettsi Tehnikainstituudist ja ta kolleegid haarasid uuringusse möödunud sajandi 70-ndate aastate lõpus ja 80-ndate alguses üles võetud videomaterjali, kuhu oli talletatud linnamelu neljas kindlas kohas kolmes suures linnas: Bostonis, New Yorgis ja Philadelphias.
Videomaterjali autor oli tuntud sotsioloog ja urbanistikateadlane William Hollingsworth Whyte. Aasta 2010 paiku on täpselt samades kohtades võetud üles uusi videoid.
Ratti ja ta kaaslased kõrvutasid uutel ja vanadel videotel nähtut masinõppealgoritmi abiga. Nad kirjutavad Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes, et jalakäijate keskmine liikumiskiirus on mõne aastakümne jooksul 15 protsenti kasvanud.
Avalikus ruumis paigal seisvate inimeste arv on sama aja jooksul aga 14 protsenti kahanenud. Üksinda kõndivate inimeste osakaal on jäänud siiski enam-vähem samaks: varem 67 protsenti, hiljem 68 protsenti.
Inimeste mitmekaupa kokkusaamisi on aga jäänud vähemaks: kui enne osales niisugustel kohtumistel 5,5 protsenti vaatlusaladesse sisenenud inimestest, siis nüüdsemal ajal vaid kaks protsenti.
Teadlased tõdevad, et inimesed on hakanud tänavaruumi teistmoodi kasutama. Vanematel videotel vaatasid inimesed muuhulgas sagedamini üksteisele otsa kui uuematel.
Nüüd on tänavaruum veel rohkem vaid ühest kohast teise kulgemise kanal ja endisest vähem niisama ajaveetmis- või kohtumispaik.
Miks see nii on? Teadlased pakuvad välja kaks võimalikku põhjust.
Esiteks oli värskema videoseeria ülesvõtu aegu hakanud juba laiemalt levima nutitelefonide kasutus. Kui nutiseade aitab inimeste kulgemisi senisest tõhusamalt kooskõlastada, siis ei ole tänaval mõtet nii palju niisama ringi vahtida.
Teiseks on neil aastakümneil Ameerika Ühendriikides tõelise hoo sisse saanud kohvikukultuur. Inimesed kohtuvad ja jutlevad rohkem Starbucksis või mõne nende konkurendi juures kohvitassi taga, mitte ei jää kõnniteele seisma.
Globaalsema pildi saamiseks tuleks nähtust uurida muidugi mujalgi kui Ameerikas. Ratti ja ta kaaslased ongi otsustanud pöörata pilgu ka Euroopasse ja koguda videomaterjali siitki.
