Välja märkis, et kuigi üldpilt on parem kui 25 aastat tagasi, on mõnede hoonete olukord ka ajas hullemaks muutunud. "On hooneid, mis on selle aja peale korda saanud ja on neid, mis on rääma lastud. On neid, mis on lammutatud ja neid, mis vaikselt vaaguvad, lootes, et äkki tuleb mees ja päästab nagu kunagi vanu veskeid," kirjeldas Välja saates "Vikerhommik".

Paljude hoonete päästerõngas võiks tema hinnangul peituda uue funktsiooni leidmises. Väiksemate jaamade puhul oleks üks paremaid lahendusi nende kohandamine elamuks. Eriti aktiivselt ehitati 1920. aastatel välja kitsarööpmeliste raudteede võrku, näiteks liinid Raplast Virtsu ja Lellest Pärnusse, ehk suur osa Eesti Vabariigi aegsest raudteepärandist asub ammu suletud liinide ääres.

"Eluasemetena kasutada oleks vabariigi aegset raudteepärandit äärmiselt mugav, mingid rongid ei kolise akna taga," kinnitas Välja. Ta lisas, et kvaliteetselt ehitatud puitjaamahooned on taastatavad ning sobivad oma olemuselt suvekoduks isegi paremini kui kivihooned.

Suuremad murelapsed

Kuigi häid näiteid uue elu saanud jaamahoonetest jagub – Tapal tehakse selles teatrit, Haapsalus tegutseb sidemuuseum ja Sindis noortekeskus –, on mitmete hoonete saatus endiselt lahtine.

Kõige enam valutab arhitektuuriajaloolase süda Kadrina jaamahoone pärast. "Kindlasti on see üks [lemmik]. Ühelt poolt on [see] hästi väike ja kompaktne, hästi rikkaliku puitdekooriga," kirjeldas Leele Välja. Kuna hoone pole muinsuskaitse all ja asub alevikus ka perroonist eemal, sobiks see tema hinnangul ideaalselt eramuks.

Kunagi kaaluti ka hoone viimist vabaõhumuuseumisse, kuid plaan jäi rahapuudusel katki. "Kui kaua ta niimoodi ootel püsib? Tegemist on siiski puidust jaamahoonega," muretses Välja.  

Murekohtadena tõi ta välja ka Rapla-Virtsu liini äärsed hooned, näiteks Vigalas, mis ootavad hoolivat peremeest. Samas on samal liinil ka palju positiivseid näiteid, nagu Karuse, Tuudi ja Rootsi jaamahooned, mille omanikud on hooned tasapisi korda teinud. "Ta on niisugune hästi lühikese ajaga ehitatud vabariigiaegne liin ja vabariigiaegset raudteearhitektuuri on meil proportsionaalselt vähem kaitse all kui tsaariaegset," nentis arhitektuuriajaloolane.

Omavalitsuste oluline roll

Leele Välja rõhutas, et kuigi riikliku muinsuskaitse eesmärk on kaitsta pärandi kõige väärtuslikumat osa, peaksid just kohalikud omavalitsused mõistma kõigi oma territooriumil asuvate ajalooliste hoonete väärtust. "Enne kergekäelisi lammutamisotsuseid või ka nende räämalaskmist tasuks alati kaaluda, kas vajalikke funktsioone saaks kuidagi toimetada olemasolevates ajaloolistes hoonetes sees või leida neile ka eraomanik," sõnas arhitektuuriajaloolane.

Tihti on takistuseks seegi, et osa hooneid asub liiga lähedal toimivatele raudteeliinidele ja kuuluvad endiselt Eesti Raudtee bilanssi. See omakorda raskendab nende omandamist. Näiteks on Vasalemma jaamahoonet püüdnud tulutult endale saada kohalik mittetulundusühing.

Teisalt on Välja sõnul märgata ka positiivseid arenguid. Näiteks tegi Eesti Raudtee hiljuti korda Riisipere jaamahoone. "Siiski teatud positiivset arusaamanihet ma olen täheldanud," nentis ta. Paraku on arhitektuuriajaloolase sõnul viimastel aastatel ka mitmeid hooneid lammutatud, teiste seas Tabivere, Kiltsi ning üks väheseid modernistlikke jaamu Jänedal.