Antidepressantide kõrvaltoimed on sedavõrd levinud probleem, et ligi 37 protsenti patsientidest katkestab nende tõttu neile määratud ravi. Kõrvaltoimete juurpõhjuste mõistmiseks otsisid Tartu Ülikooli genoomika instituudi teadlased vastuseid pärilikkusainest.

Selleks analüüsisid nad oma hiljutises uuringus enam kui 13 000 Eesti geenidoonori andmeid, kellest veidi enam kui pooled olid kogenud kõrvaltoimeid mõne Eestis enim kasutatava 16 antidepressandiga. Töörühm võttis luubi alla 25 levinumat kõrvaltoimet, sealhulgas iivelduse, kaalutõusu, unisuse ja peavalu.

Uurimisrühma liige ja uuringu autor Hanna Maria Kariis selgitas, et nende töö keskendus eelkõige CYP2C19 geenile, mis mõjutab, kui kiiresti lagundab organism teatud antidepressante, näiteks estsitalopraami ja sertraliini.

Teadlased leidsid ligi 9600 geenidoonori andmetele tuginedes, et aeglasemat ainevahetust põhjustava geenivariandiga inimestel oli 49 protsenti suurem tõenäosus kõrvaltoimete tekkeks kui normaalse ainevahetusega inimestel. Seevastu ülikiiretel lagundajatel oli risk 17 protsenti väiksem.

See tähendab, et sama ravim võib sõltuvalt geneetilisest profiilist eri inimestele mõjuda väga erinevalt. Sõltuvalt ravimi lagundamise kiirusest võiks arst seetõttu kohandada ravimi annust või soovitada mõnda teist antidepressanti.

Eestlastele iseloomulik mutatsioon kergitab riski

Esmakordselt analüüsisid teadlased põhjalikult CYP2C19 geeni deletsiooni, mida esineb enam kui kolmel protsendil eestlastest. Mujal Euroopas esineb sama geenivarianti ligi kümme korda vähem. Selle ulatusliku mutatsiooni puhul on suur osa geenist puudu, kuid selle täpne mõju oli seni teadmata.

"Eesti jaoks on see väga oluline leid. Uuringu tulemustest selgus, et deletsiooni mõju kõrvaltoimete tekkimisele oli suur. Seetõttu on oluline lisada antud geenivariant Eestis pakutavatesse farmakogeneetilistesse testidesse," märkis Hanna Maria Kariis: "Sellega vähendaksime just Eestis võimalike kõrvaltoimete teket antidepressante tarvitavatel inimestel."

Personaalsem ravi

Lisaks üksikule suure mõjuga geenile uurisid teadlased, kuidas mõjutab kõrvaltoimete esinemist polügeenne riskiskoor, mis hindab paljude geenide koosmõju. Nad leidsid, et geneetiline eelsoodumus skisofreeniale ja depressioonile on seotud rohkemate kõrvaltoimete esinemisega. Näiteks seostus suurem skisofreenia geneetiline risk kaalulanguse, kõhukinnisuse ja iiveldusega, samas kui depressioonirisk ennustas pigem südamepekslemise, unetuse ja peavalude teket.

Samuti ilmnes, et inimestel, kellel oli geneetiline eelsoodumus kõrgemaks kehamassiindeksiks, viisid antidepressandid sagedamini kaalutõusuni. Oma tähelepanekute kinnitamiseks võrdlesid teadlased tulemusi Austraalia geneetikauuringu andmetega. Kuna Austraalia uuring ei käsitlenud kõiki Eestis laialt kasutatavaid antidepressante, sai Kariis oma kolleegidega öelda midagi kindlamat üheksa antidepressandi kohta.

Kahe uuringu andmete ühendamine kinnitas, et geneetiline soodumus kaalutõusule on oluline riskitegur kõigi üheksa uuritud antidepressandi puhul. Samuti leidsid nad, et geneetiline eelsoodumus peavaludele suurendas peavalude tekkeriski sertraliin-nimelise ravimi kasutajatel.

Tulemusteni jõudmiseks kasutasid teadlased Eesti geenivaramu andmeid, mis pärinesid nii vaimse tervise ja ravimite kõrvaltoimete küsimustikest kui ka anonüümsetest e-terviselugudest. Viimaste puhul kasutati loomuliku keele töötlust, mis võimaldas arvutil leida arstide märkmetest üles kõrvaltoimete kirjeldused.

Kokkuvõttes näitab teadlaste töö, et geneetiline info aitab täpsemalt ennustada, keda ohustavad antidepressantide kõrvaltoimed. See avab tee personaalsemale lähenemisele meditsiinis, kus arstid saavad tulevikus ravimi valikul ja annuse määramisel arvestada patsiendi geneetilise profiiliga ning seeläbi parandada ravi tõhusust.

Kõigil geenidoonoritel on võimalik tutvuda oma CYP2C19 geeni aktiivsusega Minu Geenivaramu portaalis, mis avati eelmise aasta juunis. Uuring ise ilmus ajakirjas European Journal of Human Genetics.