Lisaks ühiskonnas laiemaid vastuolusid ja arutelusid tekitanud sotsiaalmajanduslikele reformidele otsis Mart Laari teine valitsus vahetult pärast valimisi nn positiivse programmi jaoks ka uusi suuri Eestit maailmakaardile kandvaid projekte. Geeniteadlane Andres Metspalu ja toonane Tartu Ülikooli kliinikumi juht Jaanus Pikani esitasid sellele geenivaramu idee, mis äratas oma hullusega huvi. Juttude järgi olevat toonane peaminister Mart Laar öelnud idee kohta: "Crazy enough".

"Jaanus Pikani tuli üks hetk minu juurde: "Andres, nüüd oleks vaja mingit ideed." Mul oli idee aga juba olemas: meil oli vaja midagi sellist nagu biopank. Islandil ja Inglismaal oli just käivitunud niisugune asi," meenutas Andres Metspalu.

Jaanus Pikani läks ideega peaminister Mart Laari jutule. Paari päeva pärast tuli sõnum, et sellega võib edasi liikuda. Õige varsti kutsuti Metspalu ise valitsuse ette. "See oli üks neljapäeva õhtu. Mälu järgi saime kusagil Nõmmel kokku ja pidime oma ideed tutvustama. Kokkuvõttes ütles peaminister, et see idee on piisavalt hullumeelne, mispärast võiks proovida," rääkis Metspalu.

Küsiti ka teiste valitsuste liikmete arvamust. Ainukesena võttis Metspalu meenutuste kohaselt sõna Jüri Mõis. Siseminister olevat öelnud, et pangas tegeles ta asjadega, millest aru sai, kuid seda ta küll ei mõista. Kuna rohkem kommentaare ei tulnud, otsustas valitsus ideega siiski edasi minna.

Järgmisena oli vaja vastavat seadust. Laialdase arutelu tulemusena võttis Riigikogu 13. detsembril 2000. aastal vastu "Inimgeeni uuringute seaduse", millest sai Eesti geenivaramu loomise ja pidamise alus. Seejärel loodi sihtasutus sotsiaalministeeriumi tiiva alla vastav sihtasutus ja 2002. aasta oktoobris saabus esimene vereproov.

Konarlik algus

Sujuvat ei olnud aga geenivaramu loomises Metspalu sõnul midagi, sest üldiselt olid inimesed sellele vastu. "Üks doktor ühest haiglast kirjutas, miks me loome geenivaramut, kui meil ei ole haiglas ventilatsioonigi." Osa inimesi kartis näiteks, et geenikoodid müüakse Jaapanisse ja sealt tullakse nende alusel röövima inimesi, kelle organid haigetele jaapanlastele sobivad.

Seega oli vaja teha kõvasti selgitustööd ning käia linnast linna ja külast külasse, et geenivaramu olemust tutvustada. Kui Metspalu esitas ideed Tallinna Tehnikaülikoolis, olevat biotehnoloogiale keskenduv professor Raivo Vilu öelnud, et kui Eestile sai pidevalt ette heita projektide väiksust ja ambitsiooninappust, siis geenivaramu projekti selles küll süüdistada ei saa.

Taolise projekti elluviimiseks oli vaja muidugi mõista raha. Eesti riik andis küll sihtasutuse rajamiseks miljon krooni, aga reaalseks tegevuseks tuli leida kapitali mujalt. Teadlastel õnnestus saada töö alustamiseks Ameerika Ühendriikide kahest fondist umbes 4,5 miljonit dollarit: esimesed inimesed võeti tööle, nad õpetati välja ja lisaks osteti vajaminevad seadmed.

"Me lendasime iga kuu Ameerikasse, et teha raha saamiseks ettekandeid ja tutvustavaid loenguid. Eesti oli toona ju tundmatu koht. Inimesed arvasid, et kui raha saame, ostame Porsched, sõidame üle Narva jõe ja rohkem meid ei nähta," rääkis Metspalu.

Esimesed aastad töötasid inimesed geenivaramu projekti kallal valdavalt entusiasmist ja palgata. "Ma olin ülikooli professor ja sealt sain ikka palka, aga geenivaramu jaoks töötasime tasuta enne, kui USA-st rahad tulid," meenutas ta.

Kui esimesed 10 000 geenidoonorit geenivaramuga liitusid, oli ka raha otsas. Seejärel pöördus Metspalu Eesti valitsuse poole. "Mäletan, et oli koosolek kolme ministeeriumiga, kus ministeeriumid leidsid, et kuna asi juba käib ja keegi otseselt ei kaeba, pahasid uudiseid ei olnud, võtavad nad edasise finantseerimise enda kanda," rääkis teadlane. Need olid sotsiaal-, haridus- ja majandusministeerium.

MKM loobus õige pea, sest raha kippus üleüldiselt väheks jääma. Vene kriisi järelmõjud ja maailmaturu kütuse järelmõjud tegid oma töö. Liialdatult öeldes ei saanud õigustuste kohaselt riigis enam bussidki sõita, sest diislit ei jätkunud.

Haridusministeerium maksis esimese etapi lõpuni ehk ajani, mil sai kogutud esimese 50 000 geenidoonori vereproovid. Sotsiaalministeerium maksab geenivaramu pidamise ja hoidmise eest tänapäevani. "See on väga suur asi. Ilma selleta ei oleks me suutnud geenivaramut pidada, sest ülikoolil ju neid vahendeid ei olnud võtta. Riik on väga hästi meid toetanud," rääkis Metspalu.

Ambitsioonikas projekt Metspalul endal läbikukkumise hirmu ei tekitanud. "Ma leidsin, ja siiamaani leian, et see on jumala õige asi. Ma ei kujutanud ette, et see kõik nii kaua aega võtab. Lähenesin palju suurem optimismiga, aga ega mu optimism pole vähenenud. Lihtsalt asjad võtavadki rohkem aega. Ega me ei saa üle oma varju hüpata. Nii nagu ühiskond areneb, nii areneb ka teadus," lausus ta.

Eesti oli üks esimesi maailma riike, kus populatsioonipõhine biopank asutati. See tekitas riigisiseselt omajagu hämmastust. "Arstiteaduskonnast küsiti, miks te kogute tervete inimeste andmeid, meil haigeid küll. Minu seisukoht aga oli, et enne peame aru saama, kes on terve, ja siis saame öelda, kes on haige. Tagantjärele on selgunud, et haigusriske saab paremini uurida just populatsioonipõhiste biopankadega," rääkis ta. Praegusel ajal on kõik uued biopangad populatsioonipõhised. Nii Inglismaal, USA-s, Soomes kui ka igal pool mujal on Metspalu sõnul aru saadud, kuidas haigete kogumisest üksi ei piisa. "Potentsiaalselt saame me mingil perioodil kõik oma elus patsientideks," lausus ta.

Mõistmaks, kuidas tee patsiendini kulgeb, peab inimest uurima juba siis, kui tal veel sümptomeid ei ole. Geneetilised riskid on inimesega kaasas juba sünnist saadik. "Praegu ongi probleem, et me teame, kellel on üks või teine haigusrisk, aga süsteem liigub siin riigis nii aeglaselt. Me saaks juba praegu kasutada andmeid nii palju rohkem, kui me seda praegu teeme," ütles ta.

Kui vaadata praegu tervisekassa eelarvet, ei lähe seal Metspalu hinnangul ennetuse peale protsentigi. Seda on tema sõnul kaugelt liiga vähe. Küll aga on Metspalu optimistlik, et lähemad aastad toovad murrangu, sest teatud ettevalmistused riigil käivad, et geenimeditsiini laiemalt rakendada ja just ennetavat poolt. 

"Meil on haigeid selle tõttu liiga palju, et me ei enneta. Kujutage ette, kui me autoga ülevaatusel ei käiks ja pidureid ei kontrolliks. Kui palju oleks siis plekimõlkimisi ja mida kindlustusfirmad peaksid maksma. Praegu tervishoius on umbes nii, et enne ei juhtu midagi, kui inimene haigeks jääb ja siis tervisekassa maksma peab," lausus ta.

Metspalu sõnul saaks palju haigusi ära hoida, kui teadust rohkem rakendataks. "Geenivaramu loomisest on möödunud 25 aastat ja alles nüüd me oleme jõudnud sinna, et räägime tõsiselt personaalsest meditsiinist," ütles ta. Metspalu tunnistas, et on suhteliselt kärsitu. "Samas jällegi paljudes Euroopa riikides öeldakse, et Eesti on meist kõigist ees."

Maailmarekord 100 000 geenidoonorit

Aastal 2018 käivitas Geenivaramu kampaania, et saada aastaga kokku 100 000 geenidoonorit. Eesti Vabariik tähistas sajandat sünnipäeva ning sümboolne arv tundus  tuleviku-Eestile hea kingitusena. Kampaania jaoks erilist raha ei olnud, aga Metspalu sõnul oli neil toona fantastiline kommunikatsioonijuht Annely Allik, kelle töö tulemusena jõuti eesmärgini.

Tagantjärele nendib ta, et ühe aastaga 100 000 geenidoonori leidmine oli veidi liiga ambitsioonikas. "Pidime töötama ööd ja päevad, seitse päeva nädalas. Laborandid olid viimase piirini välja venitatud," meenutas ta.

Järgmisel aastal, kui koguti 50 000 geeniproovi, oli olukord lihtsam. "Kui võtta 100 000 elanikkonnast ja need aastaga kokku koguda, ütleks ma, et see on vist maailmarekord," rääkis Metspalu.

Möödunud aastal ilmus valdkonnas mõjukas ajakiri Nature Review Genetics, kuhu koondatakse geneetika valdkonna ülevaated. "Seal oli suur ülevaade biopankadest, kuhu valiti välja ainult 15 biopanka üle terve maailma. Kujutage ette, kui seda kaarti vaadata, siis seal on suured riigid nagu Inglismaa, Ameerika Ühendriigid, Hiina ja siis on väike täpp Eesti. See tähendab, et oleme selgelt maailma juhtrühmas ja paljudele eeskujuks," rääkis Metspalu.

Aastal 2014 tähistas geenivaramu 25. aastapäeva. Biopanga asutaja ja pikaaegne liider, akadeemik Andres Metspalu andis teatepulga üle oma õpilasele geeniteadlasele Lili Milanile. "Lili üks kord rääkis mulle, et kui ta koolis esimest korda geenivaramust kuulis, siis ta mõtles, et tahab ka geneetikaga tegeleda ja nüüd ongi ta geenivaramu juht. Mul on selle üle väga hea meel," lausus Metspalu.

Kui unistada, näeb Metspalu, et tulevikus on igale Eesti inimesele tehtud geenikaart, mille abil saab ennustada haigusriske, aga seal oleks lisaks kirjas geenivariandid, mis annavad aimu inimese tunnuste kohta. Näiteks, kas inimene on varajane või hiline ärkaja. See aitaks inimestel paremini oma elu korraldada, et valida ka elukutset või kaaslast. 

Põhiline on siiski see, et andmed oleksid olemas, sest andmete juurde saab alati tagasi minna ning veel ja veel uurida. "Teha on palju, kuid ma unistan eelkõige sellest, et teadus jõuaks praktikasse ja Eesti tervisesüsteem võtab selle kõik kasutusse," lausus ta.