"Me ei pruugi tänapäeval hoomata, millise tähtsusega oli kirik omal ajal. Inimesed olid kirikueluga kursis: näiteks leidsid Eesti esimestel iseseisvusaastatel kiriku sees toimunud ja elavad õpetusealased debatid kajastamist koguni päevalehtedes," ütleb Tartu Ülikooli õigusteaduse üliõpilane ja õigusajaloo õppeassistent Karl Kristofer Alp. Näiteks 1922. aasta seisuga moodustasid Eestis kristlased üle 90 protsendi elanikkonnast, kellest 78 protsenti olid luterlased. Valdavalt kuulusid nad Eesti Evangeeliumi luteri usu Kirikusse (EELK).

Just kiriklikust kohtupidamisest Eesti Vabariigi algusaegadel kirjutas Alp ka oma hiljutises teadusartiklis. Täpsemalt keskendus ta aastatele 1918–1934, mil varem seisusliku ühiskonna juurde kuulunud vaimulik kohtupidamine pidi sobituma demokraatliku riigi õigusruumi. Alpi sõnul loksus õiguslik kord paika järk-järgult. "Kuigi 1920. aastal vastu võetud põhiseaduse §11 lõige 4 sätestas selgelt, et "riigikirikut ei ole", võttis praktikas ligi viis aastat, kuni põhiseaduslik ettekirjutus jõudis ka üksikseaduste tasandile," toob ta esile.

Nähtus ise on vana

Karl Kristofer Alpi sõnul võib pidada vaimulikku kohtupidamist kristlikule kirikule küllaltki iseloomulikuks. "Juba pühakirjast tulenevad erinevad normid ning usutalitused ja kiriku õpetus on üksikasjalikult reguleeritud. Kui norme rikutakse, tuleneb sellest vajadus normide täitmise tagamiseks ka nende rikkumistega tegeleda, näiteks kohtuliku arutamise teel," täheldab Alp. 

Kirikukohut on Eestis peetud läbi sajandite, ent erinevates vormides. Selle alguseks võib Alpi sõnul lugeda siinsete alade ristiusustamist 13. sajandil. "Katoliku kirikus oli juba varakeskajal oma õigussüsteem, kanooniline õigus, mis mõjutas laiemalt ka kogu Euroopa ilmaliku õiguse arengut, peamiselt just protsessiõiguse vallas," selgitab ta.

Alp nendib, et inimesed kipuvadki kirikukohtutega esmalt seostama just katoliiklikku Hispaania inkvisitsiooni. "Eestis tegutsesid toona piiskopikohtud, mille alluvusse kuulusid sellised teod, nagu näiteks ketserlus, liigkasuvõtmine või sugukõlvatus," kirjeldab ta. 

Alates 17. sajandist toimus Eestis kohtupidamine luterlikus kirikus konsistooriumites. "See oli kiriku institutsioon, mis korraldas usuelu küsimusi, pidas järelevalvet koguduste üle, eksamineeris vaimulikke, määras neid ametisse ja vajadusel tagandas. Viimane toimus kohtulikus korras nagu ka väärõpetuse, ketserluse ja abielulahutuste arutamine," loetleb Alp. Nagu nähtub tema sõnul Saaremaa konsistooriumi 1726. aasta pitsatil kujutatud sümbolitest, polnud konsistooriumi tegevus kohtuna sugugi teisejärguline, pigem vastupidi.

Vahetult enne Alpi uuritud perioodi kehtis Eesti aladel 1832. aastal välja kuulutatud Weneriigi Ewangeliumi-Lutheruse Usu kiriku Seadus (VELKS). Seadusega allutati kubermangude konsistooriumid ülemkonsistooriumile Peterburis jaselle kaudu tsaarivõimule. "Nii moodustati ülevenemaaline luteri kirikuorganisatsioon, mis oli sisuliselt riigikiriku staatuses," osutab Alp. 

Kiriku kohtusüsteem muutus kaheastmeliseks – konsistooriumide otsustele sai apelleerida ülemkonsistooriumile. Seejuures võimaldas VELKS piiratud juhtudel kaevata ülemkonsistooriumi otsuseid edasi Valitsevale Senatile, mis oli impeeriumi kõrgeim üldkassatsiooniaste. "Konsistooriumikohtud kuulusid seega Vene impeeriumi kohtusüsteemi, millele osutab ka asjaolu, et konsistooriumil oli oma kohtukull," märgib Alp. 

Eesti aladel oli esialgu neli konsistooriumi: Liivi-, Eesti-, Saaremaa ja Tallinna konsistoorium, millest Saaremaa oma ühendati hiljem Liivimaa ja Tallinn Eestimaa konsistooriumiga. "Konsistoorium oli kuueliikmeline ning seda juhtis rüütelkonna nimetatud aadlikust president, seevastu kindralsuperintendent, tänases mõistes piiskop, oli abipresident. Neile lisaks kuulusid konsistooriumi kaks ilmalikku ja vaimulikku assessorit," kirjeldab Alp.

Toona oli tegu seisusliku ühiskonnaga, kus valitses õiguslik partikularism. See tähendas, et igale seisusele – aadlikele, linnakodanikele ja talupoegadele, ka vaimulikele – kohaldusid oma eriõigused ja nad allusid erikohtutele. "Vaimulike süüasju arutas esmase kohtualluvuse korras konsistoorium, rängemad kuriteod anti üle kaelakohtutele ehk kriminaalõigusemõistmisele, kuid ka siin said konsistooriumi liikmed olla arutamise juures," märgib Alp. Ta osutab, et ajaloo edasiste keerdkäikudega arvestades pidi paratamatult muutuma ka konsistoorium.

Eestimaa konsistooriumi kohtukull EELK Konsistooriumi arhiivist. Tegemist oli Peeter I antud ukaasidega kohtutele, mis pidid olema iga kohtukolleegiumi lauale väljapandud. Kuivõrd tihtilugu olid ukaasid dekoreeritud keisririigi vapiga (nn tsaarikulliga), hakati seda "seadusepeeglit" nimetama kohtukulliks.

Eesti Vabariigi loomine ei peatanud konsistooriumi kohtupidamist 

Artiklis huvitas Karl Kristofer Alpi kirikliku kohtupidamise käekäik just noores vabariigis, kui seisusliku ühiskonna asemel tekkis demokraatlik riigikord. " Esmapilgul võiks arvata, et uutes oludes oli selline kohtuasutus määratud hääbumisele," sõnab Alp. 

Revolutsioonilisel kevadel 1917. aastal otsustasid eesti vaimulikud võtta suuna vaba rahvakiriku, Eesti Evangeeliumi luteri usu kiriku (EELK) loomisele, mis oleks riigist eraldatud. Alpi sõnul osutavad iseseisvumise järgsete valitsevate poliitiliste jõudude avaldused, et ka riik pooldas suunda kiriku ja riigi lahutamisele. "Küll aga ei olnud riigi ja kiriku kiire lahutamine võimalik, sest kirik täitis mitmeid haldus- ja registreerimisülesandeid, mille katkematu täitmine oli riigile hädavajalik" rõhutab ta.

Näiteks registreeris kirik perekonnaseisuakte, pidas kalmistuid, sõlmis ja lahutas abielusid. "Sõda ja ränded olid just lahutuste hulka hüppeliselt suurendanud," toob Alp välja.

Alpi sõnul tuli kiriku ja riigi lahutamiseks korraldada kõik need tegevused ilmalikul alusel. Senikaua jättis aga Ajutine Valitsus kehtima 1832. aasta kirikuseaduse. Kuigi 1918. aasta 19. novembri ajutiste administratiivseaduste järgi jäid kehtima kõik varasemad seadused, pidas valitsus 1919. aasta veebruaris vajalikuks eraldi määrusega delegeerida ümber kirikuseaduses sätestatud pädevused. 

Nii anti keisri pädevus valitsusele, ülemkonsistooriumi pädevus siseministeeriumi juurde loodud kolmeliikmelisele Usuasjade Kolleegiumile ning Valitseva Senati pädevus Riigikohtule. Alp rõhutab, et üllatuslikult jätkus iseseisvumise järel kohtupidamine kirikus vanadel seisuslikel alustel. "Tähelepanuväärselt tõi kassatsioonialluvuse kehtestamine Riigikohtule kaasa selle, et nn konsistooriumikohtust sai faktiliselt osa ka Eesti Vabariigi toonasest kohtusüsteemist," sõnab ta. 

Konsistooriumi ülesanded ja pädevus Alpi sõnul seega säilisid. "Lahendati kogudustes puhkenud vaidlusi, vaimulike distsiplinaarrikkumisi ja lahendati muid õpetusküsimustega seonduvat," loetleb ta. Otsuseid kaevati edasi siseministeeriumi kolleegiumile ning mitmed kohtuasjad jõudsid ka riigikohtu ette. 

Jätkuvalt tegeles konsistoorium abielude kohtuliku lahutamisega, mille puhul kohaldusid iseäralikud protsessireeglid. Nende järgi tuli lahutusasjas lisaks lahutamise lubamisele ja hooldusõiguse väljaselgitamisele, selgitada välja ka süüdlane, keda sai karistada uuesti abiellumise keeluga. "Lahutusotsuseid ega abiellumise keelde ei saanud vaidlustada riigikohtule, neis küsimustes oli kolleegiumi otsus lõplik," sõnab Alp. 

Võimaldamaks siiski ka n-ö patustanud inimestele abiellu astuda, võttis valitsus äärmusliku meetmena kasutusele põhiseaduses ette nähtud amnestiaõiguse. "Üldiselt kohaldatakse amnestiat vaid tõsisemate kuritegude eest määratud karistustest vabastamiseks.Tollal andis Vabariigi Valitsus aga tervelt 35 isikule abiellumiseks niiviisi armu," osutab Alp.

Ajapikku õnnestus konsistooriumil sellistest avalikest ülesannetest vabaneda. Konsistooriumi pädevus lahutusasjades kadus 1923. aastal, mil jõustus abieluseadus ning 1925. aasta lõpuks oli kohalike omavalitsuste kätte läinud perekonnaseisuregistrite pidamine ja kalmistute haldamine. Riiki ja kirikut lahutav usuühingute ja nende liitude seadus (UNLS) võeti vastu 1925. aasta novembris.

Tema sõnul oli taolistest kohustustest vabanemine kiriku jaoks kergendus. EELK vajas organisatsioonina ülesehitamist, ent esimestel aastatel kulus enamus selle tööajast just riiklike ülesannete täitmisele. "Vaadates näiteks konsistooriumi protokolle 1922. aastast, näeme, et pole tavatud olukorrad, kus ühel istungil võidi lahutada 20 paari," toob ta välja.

Aastal 1919 täheldati rekordiliselt 258 lahutusasja. Tänapäevases mõistes pole Alpi sõnul sekkes midagi drastilist, ent tuleb arvestada tolle aja konteksti ja seda, et kõike pidi lahendama üks kohtukolleegium kogu riigi peale." Võib öelda, et lahutusasjad peaaegu halvasid konsistooriumi vaimuliku töö," sõnab Alp.

Professionaalne sisekohus

Lõplikult lahutati riik ja kirik 1926. aastal, mil hakkas kehtima 12. novembril 1925 vastu võetud Usuühenduste ja nende liitude seadus (UNLS). "See seadus on oluline murdepunkt, mis lõi viis aastat pärast põhiseaduse jõustumist riigi ja kiriku suhetesse põhiseadusliku korra," selgitab Karl Kristofer Alp. 

Sealt edasi sekkus riik kiriku siseasjadesse nii vähe kui võimalik ja kirikuid koheldi sarnaselt eraõiguslike ühingutega. "Mõni uurija on pahuralt öelnud, et kirik taandati sellega seltside tasemele," sedastab Alp. Kirikud ja usuühingud registreeriti sest saati siseministeeriumi juures, aga nende tegevuse sisu jäi täiesti nende endi otsustada. Võrreldes varasemaga ei pidanud usuühingud oma juhtorganite määramist enam riigiga kooskõlastama. 

UNLS-iga kadus teise kohtuastmena Usuasjade Kolleegium. Ometi on Alpi sõnul näha, et kirik tundis kõrgema kohtuastme järele vajadust, mistõttu loodi 1926. aastal selleks otstarbeks kiriku sees uus organ nimega Vaimulik Ülemkohus. "See oli viieliikmeline kolleegium, millel oli valdavalt juriidilise haridusega ilmalik esimees. Lisaks talle olid seal kaks vaimulikku ja kaks ilmaliku kaasistujat," kirjeldab Alp. Vaimuliku Ülemkohtu pädevuses oli lahendada konsistooriumi otsusele esitatud apellatsioone kiriku siseküsimustes: näiteks tagandada vaimulikke, aga ka määrata palkasid. 

Kuigi tegemist oli ühe organisatsiooni sisese vaidluste lahendamise organiga, oli Alpi sõnul Vaimulik Ülemkohus väga professionaalne, aga ka prestiižne institutsioon, mille ilmalikud kaasistujad olid tunnustatud juristid. "Näiteks esimeses koosseisus oli õigusteadlane ja riigimees Jüri Uluots," toob ta välja. Koos Uluotsaga oli esimeses koosseisus rahukohtunik ja hilisem riigikohtunik Rudolf Georg Gabriel, teises koosseisus töötasid vandeadvokaat Hugo Naaris ja kohtunik Konstantin Tassa.

Vaimuliku Ülemkohtu silmapaistvam kohtuasi oli Alpi sõnul Tallinna Pühavaimu koguduse õpetaja Theodor Tallmeistri protsess aastatel 1925–1932. Kohtuasi oli suuresti tingitud juba pikemat aega kirikus valitsenud vastasseisust liberaalsete ja alalhoidlikumate usuvoolude vahel. "Theodor Tallmeister oli liberaalsema hoiakuga pastor, kes seadis mingis punktis küsimuse alla isegi Jeesuse sündimise Neitsist ja tekitas sellega palju kõmu," märgib Alp. 

Ehkki seisuslik kord oli kadunud, otsustas konsistoorium Tallmeistri protsessi vältel koguni kaks korda vaimuliku seisusest välja heita. Tallmeister kaebas aga otsuse mõlemal korral Vaimulikku Ülemkohtusse edasi, kus sai mõlemal juhul võidu. Konsistoorium alustas kolmandatki korda Tallmeistri tagandamise menetlust, ent uue koosseisuga konsistooriumis jäi ettevõtmine soiku. 

Alpi sõnul sai Tallmeistri protsessis selgemaks, milline oli Vaimuliku Ülemkohtu pädevus ja kuidas toimis võimude lahusus EELK sees. "Ühtlasi nähtub protsessist, kuidas ülemkohus ei olnud pelgalt järelkontrolliaste konsistooriumile. Nad lahendasid õigusküsimust üksikasjalikult, minnes kohati vaimulike juhtkonnaga vastuollu, kuid tuletades samal ajal kirikuvalitsusele meelde õiguse üldpõhimõtteid," märgib Alp.

Lõpp saabus alles 2021. aastal

Vaimulik Ülemkohus tegutses 1935. aastani. Konstantin Pätsi autoritaarse riigipöörde tuules hakkasid kehtima 1934. aastal vastu võetud kirikute ja usuühingute seadus (KS).  Selle alusel muudeti ka EELK põhikirja. Kiriklik kohtupidamine sai märksa tugevama kaalu. "Pätsi dekreediga välja antud kirikuseadus sätestas, et kirikutel peavad olema usu ja administratsioonialaste küsimuste lahendamiseks kaheastmelised kirikukohtud. Sealjuures osutas riik kirikukohtutele abi otsuste täitmisel," sedastab Karl Kristofer Alp. 

EELK põhikirja muutmise järel loodi Eestisse kaks alamkirikukohut ja teise astmena ülemkirikukohus. Alpi sõnul tegelesid uued kirikukohtud kahte sorti küsimustega. "Esiteks olid need kiriku halduseküsimused. Võimalik oli vaidlustada kõikvõimalikke konsistooriumi, koguduste ja praostide otsuseid," ütleb ta. Teiseks olid kirikukohtu pädevuses vaimulike süüteod: õpetusest kõrvalekaldumised ja teenistuskorra jämedamad rikkumised. Siiski märgib Alp, et n-ö vaikiva ajastu kiriklik kohtupidamine ootab alles põhjalikumat uurimist.

"Nõukogude okupatsioon sundis kirikukohtud sordiini alla. Küll aga saksa okupatsiooni ajal kohtupidamine ikkagi jätkus ja viimased ülema kirikukohtu protokollid pärinevad aastast 1944," lisab ta. 

Eesti taasiseseisvumise järgsetel aastatel taastati kaheastmeline kirikukohus EELK-s. 1990. aastate lõpus peeti ka üksikuid protsesse, kuid sealt edasi enam teadaolevalt istungeid ei toimunud. Kirikukohtud likvideeriti EELK 2021. aasta põhikirja reformiga ning vaidlusi lahendatakse nüüd Piiskoplikus nõukogus.

Kirikuõigus on eraldiseisva õigusvaldkonnana seni Alpi sõnul Eestis vähe uurimist leidnud, küll aga Saksamaal ja mujal Euroopa ülikoolides. Samas näitab hiljaaegu Eesti Kristliku Õigeusu Kirikuga toimunu tema hinnangul, et autonoomne kirikuõigus ehk see, kuidas kirik ise oma seisundit korraldab, on vägagi päevakajaline ka tänapäeval.

Karl Kristofer Alpi uurimus on avaldatud Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamatus 2023 (lk 79-107). Alp on üksikasjalikumalt käsitlenud riigi ja kiriku lahutamise temaatikat koos Tartu Ülikooli õiguse ajaloo professori Marju Luts-Sootakiga artiklis "Kirikuseadus riigikirikuta riigis. Eesti Evangeeliumi Luteri usu kiriku algusaegade õiguslikust olukorrast ja sidemest Eesti riigiga", ilmunud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ajakirjas Juridica (8/2024, lk 635-643).