Mida praegune põhikirja muutmine tegelikult tähendab? Arvestades, et Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku ametlikud seisukohad on olnud küllaltki napid, siis kas tegu on pelgalt formaalsusega ja riigi tahtele vastu tulemisega või on plaanitavates muudatustes ka midagi sisulist?

Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik (MPEÕK) on tõepoolest täiskoguks kokku tulnud ja nähtavasti ära teinud teatavad põhikirja muudatused. Täpselt pole teada, millised need muudatused on, aga viiteid Moskva patriarhaadile sisaldub põhikirjas igatahes üksjagu: alustades täiskogust, mille kõik otsused patriarh Kirill kinnitab ja patriarhi meenutamisest liturgiatel, lõpetades kiriku metropoliidi ja piiskoppide ametisse valimise ning kinnitamise korraga. Kõik toimub läbi Moskva patriarhaadi, mille kinnitusel valiti aasta alguses ametisse näiteks viimane kiriku vikaarpiiskop Daniel Lepisk. See, kas põhikirja muudatused on sellised, et sidet Moskvaga enam pole, jääb tegelikult selgusetuks.

Suurem osa jutust keerleb praegu kiriku nime ümber, mille vahetamisega oleks MPEÕK-i arvates nüüd justkui vead parandatud. Endale võetakse uus nimi, Eesti Õigeusu Kirik, mille kasutusele võtmine, nagu siseminister juba intervjuus Eesti meediaväljaannetele ütles, on kirikute ja koguduste seaduse järgi problemaatiline. Seaduse alusel ei saa Eesti Vabariigis eksisteerida kaht sarnase nimega usulist ühendust. Usuliste ühenduste nimed peavad kirikute ja koguduste seaduse järgi üksteisest selgelt eristuma (§ 7). Nii, nagu meil ei saaks olla paralleelselt Eesti Evangeelset Luterlikku Kirikut ja Eesti Luterlikku Kirikut, oleks ka Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku kõrvale Eesti Õigeusu Kiriku registreerimine väga suure tõenäosusega võimatu.

Lisaks on teine, kanooniline tasand, millele viitas oma seisukohavõtus metropoliit Stefanus. Tema sõnul on Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku nimi (rahvusvaheliselt kasutatakse Eesti Õigeusu Kiriku nime) juba kiriklikult võetud ja väljendab usulises maailmas praeguse EAÕK-i järjepidevust ennesõjaaegse kirikuga Eestis. Moskva patriarhaadile alluv struktuur ei saa seda kanda, sest aastatel 1923–1940 polnud Eestis Vene Õigeusu Kiriku koosseisu kuuluvat kirikut.

Teine problemaatiline koht nimeküsimuse kõrval on viide Vene Õigeusu Kiriku patriarhi Aleksius II 1993. aastal antud tomosele. Kui vaatame, kuidas MPEÕK oma seisukohti sõnastab, siis öeldakse seal, et muudetakse küll põhikirja, kuid sisse jäetakse viide kiriklikule kinnituskirjale. Teisisõnu tähendab see, et kanooniliselt ja kirikuõiguslikult juhindub MPEÕK ikkagi sellest dokumendist ehk jääb seotuks Moskva patriarhaadiga. Tomosele viidati nii juuli lõpus avaldatud pressiteates, kus kirjeldati kavandatavaid samme kiriku lahtirakendamiseks Moskvast, kui ka hiljutises põhikirja uuest redaktsioonist teada andvas pressiteates.

1993. aasta tomoses tuuakse ära kõik need punktid, mis on ka põhikirjas problemaatilised. See tähendab, et isegi kui põhikiri muudetakse tsiviil-ilmalikuks, jääb kiriku jaoks kehtima dokument, milles sedastatakse näiteks, et kõik MPEÕK seadusandliku võimu ehk täiskogu otsused peab kinnitama Moskva patriarh, püha salvi saadakse Moskvast jne.

Seega jäävad seosed Moskva ja MPEÕK vahel ikkagi püsima, olgu sel kirikul mistahes nimi. Nii tomose kui ka põhikirja muutmiseks on nende samade dokumentide alusel jätkuvalt vaja Moskva patriarhi nõusolekut. Sellest, mida tema on valmis aktsepteerima ja mida mitte, ei tea me siin Eestis aga sisuliselt mitte midagi. Omaette küsimus on seegi, kas Eesti riik peab praeguses olukorras üldse aktsepteerima, mida Kirill siinse kiriku tuleviku kohta ütleb.

Viimase poole aasta jooksul on nii meil siin kui ka mujal Läänes räägitud sellestki, et kirikuõiguse ehk kanoonilise õiguse järgi on siinsetel kogudustel võimalik oma patriarhist (Kirillist) lahti öelda, kuna ta on asunud hereetilisele teele. Seni pole Moskva patriarhaadi kogukond nende argumentidega aga nõustunud. Nad on vandunud truudust patriarhile, kelle sõnul tuleb meie ehk lääne inimeste kui saatana küüsi langenute vastu pidada püha sõda.

Seega on kõnealusel probleemil mitu tasandit. Isegi kui lahendada põhikirja küsimus, mida justkui näiliselt tehakse, siis teisel, tomose tasandil, jääb siinse vene õigeusu kogukonna seotus Moskva kirikuga ikka püsima.

Minister Läänemets juhtis tähelepanu, et Eesti riigi vaatepunktist on omaette probleem seegi, et teisipäevast kiriku täiskogu juhtis inimene, kes on Eestist lahkunud ja kellel pole luba siia tagasi tulla. Me võiksime proovida ette kujutada näiteks olukorda, kus inimene on kriminaalkorras karistatud ja juhib Eestis ühiskondlikult olulist organisatsiooni – kas see oleks aktsepteeritav? Praegusel juhul pole küll tegemist kriminaalkaristusega, kuid on tegemist inimesega, kellele pole julgeolekukaalutlustel Eesti Vabariigi elamisluba antud. Ometi juhib ta Eestis tegutsevat kirikut. Seegi on tegelikult probleem.

Ma arvan jätkuvalt, et siinse Moskva kiriku ainus võimalus tupikseisust väljuda on öelda end Vene Õigeusu Kirikust lahti. See tähendab, et jumalateenistustel ei meenutata enam Moskva patriarh Kirilli, see tähendab kõiki neid administratiivseid muudatusi, aga see tähendab ka lahtiütlemist sellest samast 1993. aasta tomosest ja seejärel tehtavaid redaktsioone põhikirjas.

Mis dokument see tomos täpsemalt on ning miks see kiriku jaoks nõnda olulist rolli mängib? 

Tomos on kiriklik kinnituskiri, mille annab tavaliselt oikumeeniline patriarh. Õigeusu kirikuid on kaht tüüpi. Meil on iseseisvad ehk autokefaalsed kirikud ja autonoomsed ehk pooliseseisvad kirikud. Vene õigeusu kirikus on veel ka sellised enesekorraldusõigusega kirikud, nagu MPEÕK, mis nimetab end mõnikord autonoomseks, aga on Vene Õigeusu Kiriku põhikirja järgi enesekorraldusõigusega kirik. Pooliseseisvatele ja enesekorraldusõigusega kirikutele annab tavaliselt kinnituskirja nende staatuse kohta mõni autokefaalne ehk iseseisev kirik.

Kui vaadata neid kirikuid, mis on taolisi tomoseid saanud, olgu need suured õigeusu kirikud, mis 19. sajandil 20. sajandil iseseisvusid, näiteks Serbia, Rumeenia, Bulgaaria, Kreeka, Poola – kõik nad on saanud oma tomosed Konstantinoopoli oikumeeniliselt patriarhilt.

Selles peegeldub ka üks õigeusu kiriku suur tüli. Vene Õigeusu Kirik on õigeusu kirikutest kõige suurem ja tahab hirmsasti üleval hoida oma imperialistlikku unistust ehk pole valmis kunagistest asualadest lahti laskma. Konstantinoopol tegi seda 19. sajandil, valitsedes varem alade üle, mis kuulusid toona Ottomani impeeriumile. Vene Õigeusu Kirik praegu toimuvat eraldumist aga ei aktsepteeri. Nad ütlevad, et Konstantinoopoli patriarhil pole tomose andmise õigust ja arvavad, et need küsimused peaks oma asualadel lahendama Vene Õigeusu Kirik.

Selge on aga see, et Vene Õigeusu Kirik pole huvitatud nende küsimuste lahendamisest viisil, mis oleks kohalikele kogukondadele meelepärane. 

Sellepärast võeti Ukrainas sellel nädalal vastu seadus, millega hakatakse Moskva patriarhaadile alluvate kirikute tegevust senisest oluliselt jõulisemalt piirama. Kes teab, võib-olla minnakse Eestiski seda teed – keelustatakse kas agressorriigi või mõne muu Eesti riigile ohtliku riigiga seotud usuorganisatsiooni tegevus seadusandlikul tasandil. Igal juhul on praegused Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku sammud sellised, mis nõuavad riigi selget vastust. Kirik ise ei näi Moskvast lahti rakendamist tahtvat, vaid nii, nagu piiskop Daniel Lepisk intervjuus ERR-ile ütles, jäävad mingid kanoonilised sidemed Moskvaga püsima. See tähendab aga, et Kirilli on jätkuvalt siinse kiriku ülemkarjane, kelle sõnumid pühast Venemaast kajavad kõigele vaatamata edasi.  

Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik tegi Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikule pakkumise taastada kanooniliselt legitiimne olukord vikariaadi loomisega. Milles kõnealuse struktuuri autonoomia õigupoolest seisneks ja millised õigused kaoksid? Kas Vene kirik võib olla huvitatud ka sisulistest läbirääkimistest?

Mulle näib, et siinsed vene kogudused ja MPEÕK viidavad lihtsalt aega. See ei ole lugupidav ei Eesti riigi ega ühiskonna suhtes. Mängitakse peitusemängu, kus midagi justkui tehakse, aga tegelikult hoitakse tomosest kinni ja jäädakse oma senise struktuuri koosseisu. 

Samas on olukord selline, et EAÕK-i tehtud pakkumist tuleks võtta tõsiselt. MPEÕK ise on öelnud, et nad astuksid EAÕK-iga läbirääkimistesse alles sügisel. Mulle näib, et nad ei soovi seda teha mitte sellelt positsioonilt, mida EAÕK neile pakub, vaid positsioonilt, kus nad praegu on. Nad tahavad end määratleda Eesti Õigeusu Kirikuna. Selleks neil aga tegelikult seaduslikku õigust ega kirikuõiguslikku alust pole. Formaalselt põhikirja muutes öeldakse end justkui Moskvast lahti, kuid kirikuõiguslikult jäädakse tomose kaudu Vene kirikuga seotuks. Moskvale alluv piiskopkond üritas Eesti Õigeusu Kiriku nime kasutada juba 1990. aastatel, aga toona ei läinud see läbi. 

Mil moel on Moskva kiriku kogudustel praeguselt positsioonilt võimalik millegi üle läbi rääkida, on väga raske öelda. Esiteks ei pruugi riik MPEÕK-i seisukohti aktsepteerida, sest tegelikult on need riigi nõutud lahendusest väga kaugel. Teiseks ei aktsepteeri MPEÕK ju jätkuvalt EAÕK-i pakkumist. Selle asemel räägivad nad, kuidas neid asetatakse ilma Moskva patriarhaadi kanoonilise ühenduseta ebamäärasesse olukorda. Niisiis ei ole EAÕK-i tingimuste kuulamine nende jaoks tuleviku vaates oluline. Nende eesmärk on diskussiooni EAÕK-iga hoopis dikteerida ja panna EAÕK oma pilli järgi tantsima. 

Mida EAÕK õigupoolest pakub? Kava järgi loodaks kirikus vikariaat või mõne muu nimetusega struktuur, mis oleks EAÕK-i sees autonoomne ehk omaette tegutsev.

See tähendab, et siinsetele vene õigeusu kogudustele jääks alles nende sisemine autonoomia enda valitsemisel ja sisemisel korraldamisel; jäävad alles nende piirkondlikud piiskopid ja vikaarpiiskopid. Kaoks aga metropoliit Jevgeni, kes asub niikuinii Moskvas. See tähendab, et vikaarpiiskop, selle asemel, et meenutada patriarh Kirilli, meenutaks oma teenistustel metropoliit Stefanust. Ülejäänud piiskopid ja preestrid meenutavad aga omakorda vikaarpiiskoppi. Sellega rõhutatakse vikariaadi sisemist vabadust. Sisuliselt loodaks nõnda kirikuõiguslik side kahe kogukonna vahel ja MPEÕK ei peaks enam olema Vene Õigeusu Kirikuga seotud.

Õigeusus on ülimalt tähtis olla teiste kirikute tunnustatud, aktsepteeritud, ehk omavahelises osaduses. Nagu meedias selgitati, on EAÕK-i pakkumine tehtud eesmärgiga MPEÕK kirikuõiguslikust tupikust välja aidata. See tähendab, et ühelt poolt ei tohiks siinsel vene õigeusu kogukonnal Moskva patriarhaadiga enam sidet olla. Teisalt vajab kirik kirikuõiguslikku tunnustust, mida EAÕK pakubki. Lisaks Moskva patriarhaadi Eesti kogukonna väljaaitamisele on EAÕK Stefanuse kaudu ka möönnud, et ajapikku võiks liikuda ühe iseseisva õigeusu kiriku loomise suunas. See on aga juba pikem protsess. 

Kas kahe kiriku vahel on ka mingeid teoloogilisi või liturgilisi erimeelsusi, mis liitumist takistaksid või taandub kõik ikkagi lõppkokkuvõttes poliitilistele põhjustele? 

Õigeusu kirik juhindub ühest ja samast pärimusest. Kirikute vahel ei ole põhimõttelisi lahutavaid õpetuslikke erimeelsusi. Muidugi on igal kohalikul kirikul omad liturgilised tavad. Aga siingi, kui näiteks Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kirik lakkaks eksisteerimast ja liituks vikariaadina EAÕK-ga, jääks neile õigus pidada teenistusi siin elavatele vene keelt kõnelevatele inimestele kirikuslaavi keeles. Ka EAÕK-is on kogudusi, kus peetakse teenistusi kirikuslaavi keeles või kasutatakse nii eesti kui ka kirikuslaavi keelt.

Nii et õpetuslikud ja liturgilised eripärad ei ole kindlasti põhjused, miks kaks kogukonda ei võiks või ei peaks koos töötama. Me räägime siin ikkagi poliitilistest lahknevustest, mis toetuvad ainult ühele põhjusele. See on Vene imperialistlik soov valitseda õigeusu abil endise Nõukogude Liidu alasid ning rahvaid, kes asuvad Venemaaga külgnevates riikides kui ka koondada laiemalt vene keelt kõnelevaid inimesi mujal maailmas.