Eesti Arhitektuurimuuseumi kuraator Grete Tiigiste kaitses mullu Tartu Ülikoolis magistritöö "Tallinn täispurjes. Linna muutev olümpiaehitus". Ta rääkis "Vikerhommikus", kuidas talle tuli üllatusena, et olümpiaregati ehitusega seostatakse ka Mustamäel asuvat haiglat ning isegi erinevaid kortermaju. Samuti andis olümpia hoogu maanteede arendusele üle terve Eesti. 

"See oli väga köitev, sest minu teadvuses ei ole sellest nii palju varem juttu olnud. Plaan, mida 1980. aasta suveks koostati, oli palju ulatuslikum kui need põhilised objektid, mida me Tallinnas täna kohtame," lausus ta.

Oümpiaehituse käigus kavandati üle 120 objekti, millest osa ehitati valmis, osa kerkis hiljem, ent osad jäidki idee tasandile. Kokku viidi ellu umbes 40 projekti. Tiigiste sõnul algasid ettevalmistused juba 1970ndate alguses. Kõige intensiivsem aeg jäi ajavahemikku 1974–1980. "Kuue aastaga toimus Tallinnas tohutu areng. Mina ei näe, et taolist kiiret arenguperioodi oleks meie linna lähiajaloos veel olnud ning ilmselt ei tule ka järgmised 200 aastat," ütles ta.

Õigeks ajaks said valmis purjespordi jaoks olulised objektid. Linnahalli ehitusele toodi appi ka vange üle terve liidu. "Tallinn pidi välja nägema hästi mõjuvõimas ja suur, mis oli osa Nõukogude Liidu propagandast. Teiest küljest oli see vastuolude aeg, sest Eesti arhitektid-insenerid kasutasid ära projekteeritud valminud hoonete jaoks okupatsiooniaja viivu vabadust, mil Moskva parteiorganid ei kontrollinud nii rangelt, mis kohapeal toimus, sest seal omakorda valmistuti suureks lavastuseks läänemaailmale. Ehk siis siin oli võimalik olümpiaregati egiidi all ehitada Tallinn selliseks, nagu sooviti: läänelikumaks ja ilusamaks," rääkis ta.

Tallinnasse oodati 1980. aasta juulikuuks vähemalt 15 000 turisti. Päriselt jäi aga külastajate arv tunduvalt väiksemaks, sest 67 riiki boikoteeris olümpiamänge. Seda seepärast, et Nõukogude Liit viis 1979. aasta detsembris väed Afganistani. Vähem kõneainet leidnud boikoti põhjus seisnes regati korraldamises okupeeritud Eesti pealinnas, mis oli vastuolus olümpiahartaga. Lõpuks osales purjeregatil 23 riiki 156 sportlasega.  

Sestap jäi tol suvel üsna tühjaks ka Olümpia hotell, mis kavandati vastu võtma ajakirjanikke. Enamik väliskülastajaid majutati Viru hotelli. Pirita jõe vastaskaldale kavandati ka Toomas Reinu mastaapset hotelliprojekti, aga selleni ei jõutud rahalistel põhjustel. Isegi kui see oleks valminud, siis ilmselt oleks seegi Tiigiste sõnul üsna tühjaks jäänud.

Olümpiaehituse nimekirjadest käisid läbi ka erinevad raviasutused, sh Mustamäe haigla või lastepolikliinik. "Linna toonase peaarhitekt Dmitri Brunsi sõnad olid, et peab edasi arendama ka hoonestust, mida on kohalikele tarvis, näiteks haridushooneid," rääkis Tiigiste. Ta tõi näite Tallinna Ülikooli endisest õppehoonest, mida praegu enam sellisel kujul alles ei ole. Narva maantee oli üleüldse oluline olümpiatee, sestap on mitmed sealsed hooned seotud regati arendusega.

Paljud ideed jäidki ellu viimata. Muu hulgas kavandati Kadriorgu Vesivärava tänavale suurt neljarealist teed, mis oleks saanud Tallinna teiseks ringmagistraliks ning see oleks välja jõudnud Narva maanteele. "Selle tõttu oleks enamik Kadrioru kaunist puithoonestusest maha võetud. Peame olema õnnelikud, et kõike ellu ei viidud ja oleme ikkagi säilitanud väga kenad omanäolised asumid," ütles Tiigiste.