"Nii väikese protsendi korral looduses väga palju pimedamaks ei lähe, selleks peaks olema kaetud vähemalt pool päikesekettast. Palja silmaga ei tasu seda muidugi nagunii jälgida ja isegi tavalistest päikeseprillidest jääb väheks," sõnas Tartu observatooriumi astrofüüsik Laurits Leedjärv. Nõnda võiks varuda endale vaatluseks näiteks tahmatud klaas, vana CD-ketas või tavaline tume, kuid osaliselt läbipaistev plastitükk.

Sarnaselt täielike päikesevarjutustega on osaliste päikesevarjutuste taga muutused Maa, Kuu ja Päikese omavahelises positsioonis. Kui täielikuks päikesevarjutuseks peavad Maa, Kuu ja Päike olema peaaegu täiuslikult joondatud, siis osaliseks varjutuseks piisab vähemast. Nõnda näeb seda kusagil maailmas mitu korda aastas, täielikku varjutusi aga keskmiselt 18 kuu tagant.

Tallinnas kestab varjutus 29. märtsil ligi poolteist tundi. Kuu vari ilmub päikesekettale kell 12.51 ja varjutuse maksimum saabub kell 13.37. Vari lahkub kell 14.23.

Sündmuse enda jaoks huvitavamaks muutmiseks võib Leedjärve sõnul otsida märke päikese aktiivsusest, näiteks päikeseplekke. Paljast silmast selle jaoks aga ei piisa, vaid tarvis läheb päikeseteleskoopi või mõnda suuremat riistapuud, millega päikeseketast ekraanile projitseerida. "Varju piiril võib väga heal juhul näha protuberantse ja päikeseloiteid, aga selle jaoks peab olema parem suurendav riist," nentis astrofüüsik.

Nõnda tasub kontrollida, kas lähikonnas korraldab mõni (amatöör)astronoom või astronoomiaring avalikku vaatlust. Näiteks Tartus toimub see Toomemäel Tähetorni juures.

Järgmist täielikku päikesevarjutust näeb Eestis 2126. aasta oktoobris. "Kui keegi tahab seda varem näha, siis järgmine pole ajaliselt või ruumiliselt väga kaugel – 2026. aasta augustis Hispaanias ja osaliselt Portugalis," lisas Leedjärv.