Mikroplast võib teha bakterid antibiootikumidele resistentsemaks
Maailmas on kaks suurt muret. Üks on üha laiemalt leviv plastsaaste ning teine on üha laiemalt leviv antibiootikumiresistentsus.
Nüüd selgub, et esimene mure võib suurendada teist. Teadusuuringus tuvastati, et mikroorganismid võivad mikroplasti abil saavutada suurema vastupanuvõime nende vastu välja töötatud ravimainetele.
Mikro- ja nanoplasti, pisikesi plastitükikesi, mis pärinevad suuremate plastesemete küljest, mida tarvitavad inimesed ning viskavad minema, on tänapäeval leitud nii maalt, merelt kui ka pilvedest. See levib mööda toiduahelaid ning jõuab sealtkaudu loomade ja inimeste kehasse.
Ameerika teadlased väidavad ajakirjas Applied and Environmental Microbiology, et mikroplastiga kokku puutuvatel bakteritel tõuseb resistentsus mitme laialdaselt kasutusel oleva antibiootikumi suhtes.
Nende sõnul võib nähtus eriti suurt ohtu kujutada vaesemates ja ülerahvastatud paikades näiteks pagulaslaagrites, kus pahatihti kipub elukeskkonda kuhjuma rohkesti plastprügi, aga kus kipuvad kergesti levima ka bakterinakkused. Kui plast teeb bakterid ravimi suhtes tundetuks, ongi suur haiguspuhang käes.
Neila Gross ja ta kolleegid Bostoni Ülikoolist tegid katseid hästi tavalise bakteriliigi soolekepikesega (Escherichia coli). Nad vaatasid, mis juhtub selle bakteriga suletud keskkonnas, kus leidub rohkesti mikroplasti.
Plastitükikesed pakuvad bakteritele pinda, mille külge kinnituda. Aga niipea kui bakterite koloonia pinna peal kasvama hakkab, tekitab ta enda ümber limase kleepuva biokile, mis aitab ohte tõrjuda ning paremini pinna küljes püsida.
Bakterid loovad enda ümber biokile igasugusel pinnal kasvades, aga Gross ja kolleegid panid tähele, et mikroplastil kasvades tuli kile eriti paks ja sitke.
Selline kile hoidis ka antibiootilised ained bakterist eemal. Teadlased tegid katseid mitme plastisordi ja mitme antibiootikumiga, aga iga kord oli tulemus sama.
Miks soodustab plast eriti tõhusa kaitsekile teket, on teadlastele mõistatus.
Mis aga eriti murelikuks teeb, on asjaolu, et kord juba kõvema resistentsuse saavutanud bakterid säilitasid selle omaduse ka siis, kui neilt plastitükike alt ära võeti.
Seni on antibiootikumiresistentsuse peamiseks tekkepõhjuseks peetud bakterite kohanemist nende ainetega, kui neid liiga valimatult tarvitatakse või ravi liiga vara lõpetatakse. Nüüd selgub, et senisest tähtsam tegur on bakterite elukeskkond ning selles leiduv materjalivalik.
Tasub aga tähele panna, et Gross ja ta kaaslased tegid oma katseid katseklaasis. Kas ka kehasisesel pisiplastil on bakteritele samasugune toime, ei ole veel teada.