Doktoritöö: mida arvavad õpetama õppimisest doktorandid?

Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritöös uuriti, kuidas doktorandid õpivad õpetama ning mis seda protsessi kujundab. Selgus, et arengut võivad toetada pedagoogilised kursused, vestlused õpetamisest ja kogukond, kuid takistuseks võivad saada juhendajate ning ülikooli poolse süsteemse toe puudumine.
Viimastel aastakümnetel on otsustanud üha rohkem inimesi omandada kõrgharidust. Sellega seoses on hakatud viimastel kümnenditel ka kõrghariduspoliitikas senisest suuremat tähelepanu pöörama teadustöö kõrval õpetamisele. Leitakse, et ülikoolid peavad andma tudengitele piisavad oskused ja teadmised, et tagada nende tööalane konkurentsivõime. Sestap on tarvis luua tugevam seos teadustöö ja õpetamise vahel.
Kuigi õpetamise olulist tajutakse üha rohkem, on selle arendamine ja väärtustamine ülikoolides tihti teadustöö kõrval tagaplaanile jäänud. See on ühest küljest ka mõistetav, sest ajalooliselt ei ole ülikoolide õppejõududelt õpetamisoskusi esiplaanile seatud ega ka pedagoogilist ettevalmistust nõutud.
Eriliselt puudutab õpetamise arendamine ja väärtustamine doktoriõpet, kust sirgub järgmine põlvkond õppejõude. Selle olulisust kinnitas juba 2017. aastal Eesti doktorantide karjäärivalikutest tehtud ülevaade. Kuigi doktorantuur on eeskätt suunatud teadustöö oskuste arendamisele, oli õpetamisoskus otseselt või kaudselt vajalik nii ülikoolis kui ka sellest väljaspool karjääri jätkanud doktorantidele.
Näiteks töötavad paljud doktoriõppe lõpetanud konsultandina või koolitajana. Töö käigus võib neil näiteks ette tulla, et nad peavad selgitama keerulisi teaduslikke kontseptsioone mitteteadlastele, milleks on samuti tarvis õpetamisoskusi. Seega võib väita, et õpetamisoskus on oluline paljudele doktorantidele, olenemata hilisemast karjäärivalikust.
Varasemate uuringute põhjal saab paraku öelda, et ülikoolid ei valmista doktorante süsteemselt ja põhjalikult õpetamiskohustuste täitmiseks ette. Seetõttu on doktorandid oma tööga ülikoolis sageli rahulolematud ning saavad ka tudengitelt vahel negatiivset tagasisidet.
Doktorantide õpetama õppimise teema pole ka teaduskirjanduses palju kajastamist leidnud. "Tuleb välja, et viimase 40 aasta jooksul tehtud doktoriõppega seotud uuringutest käsitlesid ainult kolm protsenti doktorante ja õpetamist. Samas on teada, miks see nii on – väga palju kirjutatakse sellest, et õpetamise väärtus võrreldes teadustöö omaga on ülikoolides erinev. Ühest küljest on see mõistetav, kui vaadata, kuidas ülikoole hinnatakse ning kuidas ülikoolid ise oma õppejõude hindavad. Teisalt on see problemaatiline, kui ülikooliüleselt ning süsteemselt ei väärtustata ega arendata õpetamist," lausus väitekirja autor Triinu Soomere.
Triinu Soomere väitekirja teema oli õppimine, kitsamalt doktorantide õpetama õppimine. Sestap tugineb tema doktoritöö teoreetiline taust ning filosoofiline raamistik õppimiskesksusele ja konstruktivismile. Viimane keskendub inimesele, kes konstrueerib, mida ja kuidas ta õpib ning, et õppimine on seotud keskkonnaga, milles õppija on. Õppimiskesksus omakorda tugineb mitmele teoreetilisele vaatenurgale.
"Esiteks on siin oluline Abraham Maslow humanistlik õppimisteooria. Selles nähakse õppimist inimeksistentsi loomuliku osana ning motivatsioon õppida tuleneb soovist end teostada. Siia lisandub Carl Rogersi kogemusliku õppimise teooria, mis samamoodi rõhutab inimese soovi näidata enda potentsiaali. Mezirow transformatiivse õppimise teooria rõhutab õppimises eneserefleksiooni olulisust," kirjeldas Soomere.
Sestap eeldab õppimiskeskne lähenemine, et õpetamine on õppimise toetamine ja õppija on selles protsessis aktiivne osaline. Oluline roll on siinkohal just kriitilisel refleksioonil, mille käigus hinnatakse vahel radikaalselt ümber oma senised seisukohad ja õpetamisarusaamad.
Soomere töö põhines intervjuudel 25 doktorandiga, kes kõik olid läbinud kõrgkoolipedagoogika kursuse, kuid kellel oli erinev õpetamiskogemuse pikkus. Uurimistöösse kaasatud doktorandid esindasid meditsiini, sotsiaalteaduste, humanitaar- ja loodusteaduste valdkondi.
Kogutud andmete tulemusel soovis Soomere mõista, kuidas erinevad õppimisviisid doktorantide arvates nende õpetama õppimist kõrgkoolis kujundavad. Erinevate õppimisviiside all uuriti, kuidas vestlused õpetamisest, ülikooli kogukonnas omaksvõtmine toetab või takistab õpetama õppimist ja mis kujundab transformatiivset õppimist, mille käigus muutuvad üliõpilase arusaamad õpetamisest ja õppimisest. Tulemustest selgus, et õpetamise õppimise kogemused on mitmekesised ning sõltuvad mitmest tegurist.
Pedagoogilise kursuse tähtsus vestlustest õppimisele
Ülikoolides doktorantidele pakutav pedagoogiline kursus osutus doktoritöö põhjal väga oluliseks just õpetama õppimise seisukohast. Kursus annab doktorantidele õpetamise alustõed, teoreetilise raamistiku ning võimaldab neil arendada oma oskusi praktika ning refleksiooni abil. Üks väga oluline tahk pedagoogilise kursuse juures on selle ülekandumine vestlustesse, millest samuti õpetamise kohta õpitakse.
Triinu Soomere sõnul on pedagoogiline kursus väga oluline informaalseks õpetamise õppimiseks just vestluste kaudu: "Sellel kursusel saadakse õpetamise kohta palju uusi teadmisi ning omandatakse ka vastav sõnavara, mis muutub justkui salakeeleks. See omakorda seob inimesi ja hõlbustab hilisemaid vestlusi."
Uuringu tulemustest selgus, et päris paljud doktorandid ei rääkinud enne kursuse läbimist õpetamisest üldse. Kursuse ajal ja peale seda peetud vestlused kajastasid teemasid, mida kursusel käsitleti. Nende üle arutati koos kaasdoktorantide, ülikooli kolleegide ja isegi pereliikmetega. Jutuajamistest õpiti enim, kui need ei jäänud pinnapealseks ventileerimiseks, vaid sisaldasid refleksiooni ehk oma tegevuse analüüsi, mõtestamist ja hindamist. Ilmnes ka, et oma doktoritöö juhendajaga õpetamisest enamasti ei räägitud.
Uuringus osalenud doktorandid selgitasid, et neid vestlusi ei toimunud, sest juhendajal olid nende hinnangul kas kasinad õpetamisoskused, ta suhtus õpetamisse kehvasti, teda vaevas ajapuudus või pidas doktorant ise vajalikuks arutleda teistel teemadel. Samas märkisid mõned uuringus osalejad, et mõnikord küsisid juhendajad neilt õpetamise kohta nõu. Nad kirjeldasid pedagoogilisel kursusel omandatud teadmiste jagamist, mida nende juhendajad hästi vastu võtsid.
Kogukonnas õppimine
Teine õpetama õppimise viis, mida Triinu Soomere oma väitekirjas uuris, oli seotud ülikooli kogukonnas õppimisega. Ta soovis välja selgitada, milline on doktorantide arvamus ülikooli õpetamiskogukonna kultuuriliste normide ehk kirjutamata reeglite omaksvõtmisest.
Teiselt poolt tegi Soomere seda doktorantide tunnetuse kaudu, kuidas kogukonna liikmed neid omaks võtsid. Kogukonnas õppimine on oluline õpetamise õppimise juures, sest pedagoogilise kursuse läbimine annab küll teadmised ja oskused, aga alati ei õnnestu neid rakendada, sest kogukond ei kiida seda heaks.
Samas on kogukonnas õppimine väga oluline, sest õppimine on sotsiaalne tegevus. Ülikooli kogukonna liikmete kaudu on võimalik toetada doktorantide õpetajana arenemist. On aga teada, et kogukonnaga värskelt liitunud doktorandid ei pruugi sealseid norme sugugi mitte alati omaks võtta, vaid võivad aktiivselt neile vastu seista. See võib viia organisatsioonikultuuri ja ka õpetamispraktikate muutumiseni. Samas võib taoline vastandumine saada aga osadele uustulijatele saatuslikuks, kui nad satuvad konflikti kogukonna mõjukate liikmetega.
Uuringu tulemustest selgus, et akadeemilises kogukonnas omaksvõtmist kogesid uuringus osalenud doktorandid kolmel moel: võrdse partnerina, piiride vastu põrkumisena ja tõrjutusena. Võrdse partnerina kategooriasse kuuluvate kogemuste kirjeldused hõlmasid kogukonna kultuurinormide heakskiitu osalejatelt, tunnetatud täielikku aktsepteerimist kogukonnas ning täielikku vabadust otsustada oma õpetamise üle ülikoolis. Osalejaid ümbritsevat õpetamiskultuuri kirjeldati enamasti õppimiskesksena.
Samuti kirjeldasid doktorandid ülikooli kogukonnas tajutud ühist muret õpetamise ja õppimise kvaliteedi pärast. Teises ja kolmandas kategoorias (piiride vastu põrkumine ja tõrjutus) vähenesid kogukonna kultuurinormide omaksvõtmise määr doktorantide seas, tunnetatud aktsepteeritus kogukonnas ning vabadus otsustada oma õpetamise üle ülikoolis. Õpetamiskultuuri iseloomustasid intervjueeritud doktorandid pigem õpetajakesksena ja tajusid vähest õpetamise väärtustamist ülikooli kogukonnas.
Soomere toob väitekirjas välja, kuidas doktorantide jaoks on oluline kogukondlik omaksvõtt, et nad saaksid tunda, et on osa ülikooli kogukonnast ning õppida õpetamise kohta. Kui doktorandid jäävad eraldatuks ja tunnevad end isoleerituna, mõjutab see negatiivselt nende õpetamise motivatsiooni ja arenguvõimalusi.
"Üks aspekt, mis ilmnes tulemustest, on see, et doktorandid ei kirjeldanud doktoritööde juhendajaid enamasti ülikooli kogukonna reeglite ja normide tutvustajatena. Samuti ei kirjeldanud nad neid ka kui abikätt ülikooli kogukonda sisse sulandumisel," lausus Soomere.
Transformatiivne õppimine
Selleks, et doktorandid saaksid õpetada õppimiskeskselt, kaasates õppijat aktiivselt, on vahel vaja transformatiivset õppimist. Transformatiivne õppimine tähendab muutust õppija mõtlemises, kus uue info kogumise asemel, mis iseloomustab informatiivset õppimist, mõtestatakse ümber seniseid arusaamu ja hoiakuid. Samas on teada, et see on üks kõige raskemaid õppimisviise, sest eeldab õppijalt avatust ja tahet muuta midagi oma käitumises. Rolli mängib ka keskkond, mis võib kas toetada toimunud muutust mõtlemises ja hoiakutes või seda takistada.
Töös tõi Soomere välja uuringus osalejate kirjeldused oma transformatiivse õppimise protsessi kohta ja oma õpetamise arendamist nii, et see muutus õppimiskeskseks. Eeskätt tõid uuringus osalejad välja, et sellise protsessi aluseks oli kogetud rahulolematus enda õpetamises ning oma õpetamise kriitilise refleksioon, mis põhines teoreetilistele pedagoogika-alastel teadmistele
Lisaks mängisid taolises õppimisviisis rolli varasemad õpi- ja elukogemused, mis võimaldasid luua seoseid õppimiskeskse lähenemisega. Mil määral õppimiskeskne lähenemine omaks võeti ning seda oma õpetamises rakendati, oli eri doktorantide puhul erinev.
Minimaalse transformatsiooni korral kirjeldasid doktorandid mõningast rahulolematust oma õpetamisega, mis võis olla tingitud vähesest õpetamise kogemusest. Kõige suurema muutuse läbi teinud intervjueeritud kirjeldasid ka suurimat tajutud rahulolematust, mida olid nad kogenud oma õpetamispraktikas.
Kui õpetamiskeskkonnas ei tajutud tuge oma muutunud õpetamisarusaamadele, jätkus sellise õppimise protsess märkimisväärsena isegi juhul, kui see tähendas töökohalt lahkumist ja mujal uuesti alustamist. Erinevus toetava ja vähem toetava keskkonna vahel seisnes osalejate tajutud kindlustundes muutustega jätkata. Toetav keskkond, näiteks juhtide ja kolleegide näol, aitas neil hõlpsamini jätkata muutunud õppimist ning õpetamist puudutavate arusaamade juurutamist õpetamispraktikas.
Formaalse ja informaalse õppimise koosmõju
Triinu Soomere väitekirja tulemused näitavad formaalse ja informaalse õppimise koosmõju olulisust, rõhutades samal ajal formaalse õppimise rolli just transformatiivses ehk ümberkujundavas õppimises. Oluline on, et formaalses õppes pedagoogilistel kursustel peaks doktorant kogema õppimiskesksust ise ning kursuse keskmes peaks olema õpetamise väärtustamine, kui soovitakse muuta õpetamisarusaamu. Formaalsest kursusest kasvavad välja sügavalt arutlevad ja reflektiivsed vestlused erinevate inimestega, millest samuti õpitakse õpetamise kohta.
Soomere rõhutab, et pedagoogiline kursus ei tohiks õpetamise õppimise teekonnal piirduda ühekordse sündmusega. Pidev õpetamise praktika ja refleksioon on olulised, et doktorandid saaksid oma oskusi järjepidevalt arendada. Refleksiooni kaudu saavad doktorandid mõtestada oma õpetamist ja küsimärgi alla seada ka varasemaid teadmisi või kogemusi õpetamisest ja õpetamiskogemuste põhjal kriitiliselt reflekteerida õpetamises kogetud rahulolematuse üle.
Teine oluline tulemus, mille tõi Soomere dissertatsioonis välja on, et head suhted kogukonna liikmetega hõlbustavad kogukonnas õpetama õppimist. Need soodustavad doktorandile suurema autonoomia andmist õpetamises ning võimaldavad tal aktiivselt osaleda ülikooli kogukonna aruteludes olulistel õpetamisega seotud teemadel.
Veel selgus uuringu tulemustest, et üldjuhul doktoritöö juhendajatega õpetamisest ei räägita. Doktorantide hinnangul ei aita nad mõista ülikooli kogukonna kirjutamata reegleid ega saada õpetamiskogukonna täievoliliseks liikmeks. Seetõttu soovitab autor ülikoolidel tõsta juhendajate teadlikkust õpetamisoskuste olulisusest.
Doktoritöö põhjal annab Soomere mitmeid soovitusi, mis vajaksid erinevate osapoolte vahel laiemat arutelu. Näiteks on doktorantidel õppekava vaatest oluline omandada teoreetilised pedagoogilised teadmised koos võimalusega ise kogeda õppimiskeskset lähenemist selleks, et õpetama õppida. Lisaks peaksid doktoritöö juhendajad olema teadlikumad sellest, mis kasu on doktorantidele õpetamisoskuste omandamisest ja arendamisest. Samuti peaksid nad julgustama ja toetama selles ka oma juhendatavaid.
Juhendajate põhiline ülesanne on toetada uurimistööd, kuid ühtlasi on nende vastutus toetada ka ülikooli õppejõudude järelkasvu. Kaasaegseks teadlaseks ja õppejõuks olemine tähendab enamat teaduspublikatsioonide avaldamisest ning on rohkem kui kunagi varem seotud teadusliku käsitlusega õpetamisest. Kui ülikoolis tervikuna õpetamist aga ei väärtustata, pole see paraku mitte ühe juhendaja, vaid kogu süsteemi puudujääk. Nõnda vajab see ka süsteemi-ülest lahendust.
Kuna juhendajate roll doktorantide õpetama õppimises osutus oodatust väiksemaks, oleks Soomere hinnangul edaspidi huvitav uurida just juhendajate vaatenurka. See annaks aimu, kuidas juhendajad ise õpetamist ning oma rolli doktorantide õpetamisoskuste arendamisel mõistavad. Doktoriõppe reformide ja kõrgharidusseaduse muudatuste mõju uurimine näitaks, kuidas mõjutavad need õpetamise ja teadustöö tasakaalu ning doktorantide õpetamisoskuste arengut.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa