"Doktorikraadiga inimestest ei ole kunagi küllalt. Doktorantuur annab teatud mõtlemis- ja kommunikatsioonioskused ning nende oskuste rakendamiseks ei pea isegi tegutsema selles valdkonnas, kus sa oma doktoritöö tegid," ütleb ettevõtte Icosagen siirdeuuringute direktor Tanel Mahlakõiv. Näiteks oskus analüütiliselt probleeme lahendada kulub tema sõnul marjaks ära ka igapäevases tööelus.

Mahlakõiv oli üks viiest osalisest hiljuti Tartus peetud Eesti doktorikooli karjäärikonverentsil aruteluringis. Lisaks temale arutlesid doktorikraadi mõttekuse üle ettevõtte Triumph Research tegevjuht Kadri Haljas, näitleja ja häälekoolitaja Maarja Mitt-Pichen, Tartu Ülikooli geoloogia teadur Martin Liira ning Tallinna Tehnikaülikooli biotehnoloogia kaasprofessor Petri-Jaan Lahtvee. Kõigi viie isiklik kogemus on erinev. Novaator rääkis arutelu tuules neljaga neist nende teekonnast doktorikraadini ning selle tähtsusest nende tööelus.

Samuti tuli jutuks, kellele doktorikraadi omandanud noored spetsialistid soovitaksid sama rada. "Isiklikult arvan, et kõige mõistlikum on doktorantuur ära teha nendel inimestel, kes tahavad teadust teha ning tahavad süvitsi minna mingisuguse teemaga ja luua lisandväärtust. Kui sa lihtsalt tahad rohkem millestki teada, siis doktorantuur on natuke liiga raske selleks," märgib näiteks Haljas.

Mööda külge maha ei jookse

Kõik arutlejad tõdevad, et doktorikraadist on neil isiklikult olnud pigem võita ning keegi pole pidanud maha vaikima seda. Samuti ei tea nad ise kedagi, kes oleks pidanud oma doktorikraadi varjama. Küll on kraadi tähtsus nende praeguses tööelus kujunenud erinevaks. "Ma ei ole veendunud, et doktorikraad annab mulle teatrimaailmas midagi artistina väga juurde, küll aga teatripedagoogina," märgib Maarja Mitt-Pichen.

Tartu Ülikoolis ja Eesti Geoloogiateenistuses töötav Martin Liira tõdeb seevastu, et akadeemilises sektoris on doktorikraad väga selgelt karjäärimudeli osa. "Ma võib-olla olen natuke optimistlik, aga arvan, et töökohti tuleb doktorikraadiga inimestele väljaspool akadeemiat kindlasti juurde. Majandus Eestis ja mujal siin regioonis muutub üha teadmistemahukamaks," lisab ta.

Mitt-Pichen, Kadri Haljas ja Tanel Mahlakõiv töötavad rohkemal või vähemal määral nüüd ettevõtluses. Nad tõdevad, et doktorikraad pole nende tööelus olnud määrav, kuid on tõstnud nende väärtust. "Inimesed, kes otsivad eraõpetajat, on mulle pärast öelnud, et nägid minu profiilil Linkedinis, et mul on doktorikraad. Nende jaoks muutis see mu teenuse usaldusväärsemaks," meenutab Mitt-Pichen. 

Kadri Haljase sõnul maksab idufirmade maailmas tegevjuhti tähistav lühend CEO rohkem kui doktori PhD. Samas ei näe ta oma ameti seisukohalt doktorikraadis midagi halba. "Kui ettevõtet juhib doktorikraadiga inimene, siis see jätkusuutlikkus ja järjepidevus, mis sealt tuleb, annab loodetavasti väga palju juurde ka erinevate lepingute sõlmimisel," arutleb ta.

Kõige skeptilisem doktorikraadi vajalikkuse suhtes väljaspool akadeemiat on Mahlakõiv. Tema hinnangul maksavad ettevõtluses enim inimese oskused ja teadmised. Järeldoktorantuuri USA-s teinuna näeb ta samas, et vähemalt Ameerika ravimitööstuses annab doktorikraad teatud eelise. "Kui aga ettevõte leiab inimese, kellel on oskused ja teadmised olemas, ent doktorikraadi pole, siis pole tihtipeale see takistus," märgib ta. 

Pühendumise märk

Mida aga näitab omandatud doktorikraad inimese kohta? Maarja Mitt-Picheni sõnul on see märk inimese selgroost ning tahtest ennast arendada. "Eesti haridussüsteemis, kus on minu arvates ikkagi põhjalik lähenemine doktoriõppele, ei ole võimalik päris niisama seda linnukest kirja saada. Sa pead ikkagi midagi tegema ja pühenduma," sõnab ta.

Kadri Haljas nõustub, et doktorikraad on märk võimest pikalt kindlale teemale pühenduda. "Tänapäeva ühiskonnas, mis nii kiirelt edasi liigub, on see suur väärtus, et inimesed suudavad seda teha. Nii, et see on järjepidevuse ja vaimse vastupidavuse märk," lisab ta.

Martin Liira ja Tanel Mahlakõiv tõstavad aga esile doktoriõppes omandatud oskusi. Liira sõnul ei tegele tema näiteks tööelus enam üldse samade teemadega, mis õpingute ajal. "Olen saanud oma doktoritööst kõige rohkem just teisi oskusi: kuidas informatsiooni otsida, kuidas uutele küsimuste lahendamisele läheneda?" loetleb ta.

Mahlakõivu sõnul ei kindlusta samas isegi Ameerika mainekate ülikoolide doktorikraad, et inimesed on väga pühendunud ja motiveeritud. Enda sõnul on ta kohanud nii väga motiveeritud magistrante kui ka üdini huvide ja oskusteta Ivy League'i doktoreid. "Doktorikraad ise ei tee mitte midagi. Need on kolm tähte nime taga: PhD. Eeldus on, et sellega tulevad teadmised ja oskused. Kui neid inimesel ei ole, siis ega ta tööturul ka väga edukas ei ole," ütleb ta.

Kaaslased ja tegutsemisvabadus aitavad

Õpingute ajal tuli kõigil arutejatel ette raskeid hetki, ent need ei saanud kraadi taotlemisele saatuslikuks. "Minul oli doktorantuuri ajal elu kõige keerulisem läbipõlemine," tõdeb Kadri Haljas. Tema tegi doktorikraadi Soomes, sest erinevalt toona väikese doktoranditoetusega Eestist oli seal võimalik keskenduda üksnes õpingutele. "Umbes poole peal tuli koht, kus nägin, et lõpuks on ainult juhendaja see, kes neid artikleid loeb, ja doktoritööd loeb lõpuks ka ainult mu ema," meenutab ta. 

Tol hetkel küsis endalt Haljas, kuidas edasi minna ning kas ta on doktorantuuri lõpuni viimiseks piisavalt tugev. Soov teaduskarjääri teha osutus  ebamugavustundest tugevamaks. "Neid raskeid hetki ilmselt on kõikidel selle perioodi jooksul. Kui juba on nii palju aastaid seda tehtud, ei tasu alla anda, vaid ikkagi edasi toimetada," tõdeb Haljas nüüd. Maarja Mitt-Pichen nõustub, et õpingute katkestamine on isikliku eetika küsimus, kus alustatud asja pooleli jätta ei saa. "Olen pigem visa ja jonnakas heas mõttes, et kui olen midagi alustanud, püüan selle lõpuni viia," ütleb ta.

Martin Liiral läks doktorantuur märksa kergemini, sest teda ümbritsesid sel ajal toetavad inimesed. "Meil oli töörühm, kus üksteist väga toetati, ja juhendaja, kes oli väga motiveeritud. See kindlasti aitas sihti hoida," osutab ta. Samuti hõlbustas Liira jaoks töö kirjutamist tõsiasi, et ta jätkas bakalaureuse- ja magistriastme lõputöödes alustatud teemaga. Ta nõustub, et üksinda pingutades võib olla doktorantuur raske: "Arvan, et ma poleks kraadini jõudnud, kui ma oleksin pidanud seda üksi tegema."

Tanel Mahlakõivul jäid rasked hetked pigem doktorantuuri esimesse aastasse, mil teemad tundusid laialivalguvad ning ta ei leidnud oma teadustööle kindlat suunda. Samas võttis ta seda õppeprotsessi loomuliku osana. "Lõpuks anti mulle hästi palju vabadust katsetada erinevaid suundi viroloogias ja immunoloogias. See töö kandis vilja. Sain väga palju publikatsioone just tänu sellele, et katsetasin erinevaid asju," meenutab ta. 

Õpirada viis teda nii Soome, Prantsusmaale, Saksamaale, Aafrikasse kui ka USA-sse. Taaskord väärtustab Mahlakõiv tagasi vaadates just eri riikidest saadud oskusi ja kogemusi eri kultuuritaustaga inimestega suhtlemisel: "Oleks ma hästi kontsentreeritult ainult ühe projekti peal töötanud, siis võib-olla poleks neid publikatsioone nii palju tulnud. Doktorantuur poleks nii edukas olnud."

Kes tahab saada doktoriks?

Lugejal, kes veel kõhkleb, kas astuda kunagi doktorantuuri või mitte, on Martin Liira hinnangul otsus tegelikult juba sisimas tehtud. "Kui inimene juba kaalub seda varianti, siis järelikult on doktorantuuriga kaasnevad pingutused ja võimalikud hüved tema jaoks enam-vähem tasakaalus või hüvede poole kaldu. Siis tegelikult tasuks minna," osutab ta.

Kadri Haljas soovitab doktoriõpinguid akadeemilise karjääri püüdlejatele, Maarja Mitt-Pichen aga neile, kes soovivad saada kindlal teemal eksperdiks. Kui eeskätt loomingulise taustaga sõbrad on Mitt-Pichenilt selle kohta nõu küsinud, on ta soovitanud neil põhjalikult järele mõelda. "Kas sa tahad pühenduda ning kas sul on aega ja võimalust? See ei ole miski, mida teha päevatöö kõrvalt. See on midagi rohkemat kui lihtsalt õppimine," leiab ta.

Tanel Mahlakõiv soovitaks doktorantuuri inimesele, kellele väga meeldib teadusega seotud igapäevane töö. Samuti neile, keda innustab uute asjade teadasaamine ja analüüs. "Sa oled oma aja peremees: ise otsustad paljuski, mida sa uurid ja teed. See on oluline. Palgatööd tehes võib-olla muutub elu üksluiseks, aga teadustööd tehes on elu vähe teistsugune," arutleb ta.

Samas leiab Mahlakõiv, et tänapäeval vorbitakse doktorikraade piltlikult öeldes tihti väga masinlikult. "Sul on vaja ära täita konkreetsed nõuded, teatud aeg on vaja laboris istuda. Juhendajatel on ka tohutult kiire. Kvaliteeti väga ei tagata," loetleb ta murekohti. "Siiski sõltub kõik juhendaja ja juhendatava suhtest, töörühma rahastusest, aga ka võimalusest teemadega katsetada. On ka näiteid, kus tehakse bakalaureusekraad, magistrikraad ja doktorikraad kõik samas laboris. Sellisel juhul tekib küsimus, mis see edasiliikumine ühelt astmelt teisele on? Mis on see lisandväärtus, mida luuakse?" küsib ta.

Siiski on Mahlakõiv ühel nõul Liiraga, kelle hinnangul muutub maailm üha keerulisemaks. Nõnda kuluvad haridus kui selline ja doktorantuurist saadud oskused inimestele marjaks ära. "Kuidas teha projekte, arendada koostöövõrgustikku, leida rahasid ja kõik muud pehmed oskused – arvan, et see tuleb ainult kasuks," ütleb Liira. Haljas soovib samuti innustada noori ette võtma doktorantuuri-teekonda. "Eriti tänapäeva noorte jaoks võib see tunduda ületamatu, pikk ja suur taak, mida läbi teha. Mina ikkagi tahan julgustada inimesi seda tegema: see on seda väärt," sõnab ta.

Mida aga teeksid neli arutlejat, kui neil poleks doktorikraadi? Liira sõnul on tal huvialasid palju. Ilmselt otsiks ta endiselt tööelus põnevust või uudsust. "Oleksin teinud lihtsalt doktorikraadi kuskil teises ülikoolis. Ma ei suuda mõelda, et ma ei oleks seda teinud," ütleb Haljas. Mahlakõivu sõnul pole ta juba algusest peale teinud kraadi kraadi pärast, vaid teadus on tema jaoks pigem elustiil. "Kõige lahedamad hetked mu karjääri jooksul on ilmselt need olnud, kui olen pimedas ruumis mikroskoobi taga vaadanud midagi, mida keegi teine peale minu näinud ei ole," piltlikustab ta. Mitt-Pichen oleks enda sõnul aga doktorikraaditagi näitleja ja häälekoolitaja. "Võib-olla oleks mul lihtsalt vähem enesekindlust oma ekspertsuses," märgib ta.

Eestis kaitsti 2023/2024 õppeaastal 262 doktoritööd, sealhulgas eksternina kaitsjad. Enim ehk 126 doktoritööd kaitsti Tartu Ülikoolis. Teisel kohal oli 81 väitekirjaga Tallinna Tehnikaülikool, kolmandal kohal 23 doktoritööga Eesti Maaülikool ning neljandal kohal 18 tööga Tallinna Ülikool. Eesti Kunstiakadeemias kaitsti eelmisel õppeaastal kuus doktoriväitekirja, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ning Estonian Business Schoolis kaitsti kummaski neli doktoriväitekirja.

Kadri Haljas, Petri-Jaan Lahtvee, Martin Liira, Tanel Mahlakõiv ning Maarja Mitt-Pichen osalesid doktorikraadi omandanute vestlusringis "Kuidas doktorikraad on mõjutanud karjäärivalikuid ja avardanud professionaalseid võimalusi?" Eest doktorikooli karjäärikonverentsil Tartus 11. veebruaril.