Kui mõelda, milline on kõige äratuntavam võõraktsent eesti keeles, siis ilmselt tuleb esimesena pähe soome või vene aktsent. Just neid kuuleb Eestis kõige sagedamini. Kui hästi tunnevad aga eestlased ära vähemkuuldud aktsente nagu jaapani või leedu? Kuidas suhtuvad eestlased aktsendiga kõnesse ja kas aktsent mõjutab seda, millise mulje kõneleja kuulajale jätab? Just nendele küsimustele otsis vastust Avneet Sharma Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudis hiljuti kaitstud magistritöös.

Viimase rahvaloenduse andmetel räägib Eestis eesti keelt võõrkeelena 17 protsenti rahvastikust. Seejuures on eri emakeelte arv paarikümne aasta jooksul märgatavalt kasvanud ning Eestis kõneldakse kokku juba 243 emakeelt. Võrdluseks oli 2000. aastal 109 ja 2011. aastal 157 keelt. Sellest võib järeldada, et ka eesti keelt emakeelena kõnelejad puutuvad iga päev järjest enam kokku erinevate võõraktsentidega kõneldud eesti keelega. Üha olulisem on ka hoiakud aktsendiga kõne suhtes.

Mis on aktsent?

Aktsendi all mõeldakse hääldusviisi, mis võib avalduda nii kõneleja emakeeles kui ka võõrkeelt rääkides. Emakeele puhul võib aktsent näidata kõneleja piirkondlikku päritolu või ühiskondlikku kuuluvust, peegeldades ühele või teisele iseloomulikke keeletunnuseid.

Võõrkeele aktsent on aga mõjutatud kõneleja emakeelest ja tekib siis, kui kõneleja hääldab võõrkeelseid häälikuid nagu need oleksid emakeelsed. Võib ka olla, et kõneleja kasutab võõrkeele hääldamisel muid oma emakeelele iseloomulikke hääldusjooni näiteks intonatsiooni. (Loe täpsemalt, miks võõraktsent tekib, sellest artiklist.)

Kui kõneleja emakeeles mingid õpitava võõrkeele häälikud puuduvad, siis asendab ta need enamasti oma keeles leiduvate lähimate vastetega. Nii näiteks võib eesti keele õppija õ-hääliku asemel kasutada hoopis talle tuttavama kõlaga ö-d või o-d. Eesti keele häälduse juures peetakse võõrkeelena kõneleja jaoks kõige keerulisemateks just vokaale ja välteid.

Võõraktsendid on ühel või teisel viisil osa meie igapäevaelust ja kuulajad panevad kõneleja aktsenti väga kergesti tähele. Tugeva aktsendiga kõnelejast on tavaliselt raskem aru saada kui kellestki, kes räägib ilma aktsendita. Samuti on kuulajad kiired aktsendiga rääkijale hinnanguid andma.

Eelnevad uurimused on näidanud, et aktsendiga võõrkeelt rääkijaid saadavad tihti stereotüübid. Neid võidakse pidada vähem sõbralikeks või siis intelligentseteks ja haritumateks.

Eestlaste hoiakuid võõraktsentidesse pole seni täpsemalt uuritud, küll aga on üsna palju uuritud suhtumist inglise keele võõrkeelena aktsenti. Näiteks on võrreldud ameerika inglise keele kõnelejate hoiakuid erinevate aktsentide suhtes ja leitud, et saksa ja prantsuse aktsendiga kõnelejaid hinnati positiivsemalt kui araabia, pärsia või vietnami aktsendiga kõnelejaid. See viitab, et aktsendid võivad olla erineva staatusega.

Milles seisnes uuring?

Avneet Sharma tegi oma magistritöös veebiküsitluse, kus eesti emakeelega kuulajad hindasid kahekümne eesti keelt võõrkeelena kõneleja loetud lauseid. Esindatud oli kümme erinevat emakeelt, nii geograafiliselt lähedased (soome, vene, läti, rootsi) kui ka kaugemad keeled (leedu, taani, saksa, prantsuse, hispaania, jaapani).

Kasutatud laused olid pärit Tallinna Tehnikaülikooli Küberneetika instituudi foneetika ja kõnetehnoloogia laboris aastatel 2006–2012 kogutud eesti aktsendikorpusest, mis koondab kõnenäiteid 18 emakeelega 162 kõnelejalt.

Magistritöö küsitlusele vastas kokku 54 eesti emakeelega kõnelejat vanuses 18–65 aastat. Enamik vastanutest oskavad ja räägivad iga päev vähemalt üht võõrkeelt, kõige rohkem mainiti inglise, vene, saksa ja soome keele oskust ja kasutamist.

Pärast iga võõraktsendiga lause kuulamist paluti vastajatel hinnata kuuepallisel skaalal erinevaid väiteid, mis puudutasid arusaadavust kuuldud kõnest, kõneleja keeleoskust, aktsendi tugevust ja häirivust. Samuti tuli hinnata väiteid kõneleja intelligentsuse ja sõbralikkuse kohta ning seda, kui mugavalt tunneks end kuulaja sellise kõnelejaga vesteldes.

Võõrkeeleoskus teeb mõistvamaks

Hinnangutest selgus, et hoiakud erinevate aktsentide suhtes on erinevad. Näiteks soome aktsenti hinnati kõige paremini arusaadavaks ja vähem häirivaks. Samas hinnati läti aktsenti mõnevõrra üllatuslikult kõige raskemini arusaadavaks ja hispaania aktsenti kõige tugevamaks. Vene aktsent jäi erinevates skaalades pigem keskele. Intelligentsuse ja sõbralikkuse ning suhtlusmugavuse puhul hinnati aga kõiki kõnelejaid üsna sarnaselt.

Eestikeelsete kuulajate hinnanguid mõjutas nii nende endi kui ka kõneleja taust. Kõige rohkem mõjutas hinnanguid keelte arv, mida kuulajad oskasid ja iga päev kasutasid: mida rohkem keeli osati, seda positiivsemad olid ka hinnangud ja seda eriti kõneleja keeleoskuse, aktsendi häirivuse ja suhtlusmugavuse kohta.

See näitab selgelt, et kes oskab ja õpib ise võõrkeeli või puutub tihti kokku muude keeltega, on ilmselt ka rohkem avatud ja mõistvam teistsuguste aktsentide suhtes tema emakeeles. Kõrgema haridustasemega kuulajad olid aktsentide suhtes üldiselt tolerantsemad, hinnates neid vähem häirivaks.

Teisest küljest mõjutas kuulajate hoiakuid kõnelejate keeletase. Kõrgema eesti keele tasemega kõnelejate keelenäiteid hinnati üldiselt positiivsemalt kui algajate eesti keele kõnelejate omi, kelle aktsenti peeti ka tugevamaks.

Taani aktsenti ära ei tuntud

Kuulajatel paluti iga kõnenäite juures arvata, mis võiks olla kõneleja emakeel. Ülekaalukalt kõige paremini, üle pooltel kordadel, tunti ära soome aktsent. Sellele järgnesid vene, saksa ja hispaania aktsent.

Ülejäänud aktsente ei osatud aga paigutada. Leedu aktsenti tunti ära vaid ühel korral, kusjuures seda peeti tihti hoopis vene aktsendiks. Taani aktsendiga kõnet ei tuntud kordagi ära. Üldiselt näitasid tulemused, et aktsentide tuvastamine oli kuulajate jaoks pigem raske ülesanne.