"Pealiigutused on suhtlemises tähtis aspekt: need teevad suhtluse ilmekaks ja elavaks. Me ju ei räägi üldse, ilma et end samal ajal liigutaksime," ütleb Tartu Ülikooli foneetikakorpuse spetsialist ja magistrant Liisa Kai Siimut. Liigutused jäävad ka varasemate uuringute järgi tahtliku ja tahtmatu käitumise piirimaale, kõneledes vahel sellestki, mida inimene otse välja ei ütle. Samas on pealiigutusi eesti keeles seni uuritud väga vähe. 

Oma hiljuti kaitstud magistritöös võttiski Siimut küsimuse esimest korda põhjalikumalt käsile. Ta vaatas analüütiliselt läbi 42 viieminutilist videolõiku Eesti spontaanse kõne foneetilisest korpusest. Kõigis lõikudes oli salvestatud kahe inimese vestlust juhuslikul teemal laborioludes. Siimut analüüsis igast vestlusest vaid ühte kõnelejat. "See oli natuke ebatavaline magistritöö, sest ma ei otsinud vastust kindlale küsimusele. Pigem tahtsin natuke tüpoloogiseerida, mida üldse tehakse millistes kontekstides," meenutab ta.

"Jah, see on nii õudne"

Videolõike analüüsides vaatas Liisa Kai Siimut esiteks, milliseid pealiigutusi eestikeelsed kõnelejad kasutavad. "Kõige enam noogutatakse, võib öelda. Järgmiseks tuleb pearaputamine ja siis igale poole vaatamine," loetleb ta. Rääkimise ajal siia-sinna vaatamine pole tema sõnul siiski alati tähenduslik. Varasemadki uuringud viitavad, et kahekõnes väldivad inimesed sageli teineteise pilku. Harvem tegid kõnelejad peaga nõksatusi, kallutasid pea ühele küljele või õõtsutasid seda.

Uurijana märkas Siimut oma üllatuseks, et noogutused ei märgi üksnes nõusolekut. "Olen veendunud, et on eraldi noogutused ja teine kategooria, mis näeb samasugune välja, aga ei ole noogutus. Mina kutsusin seda nooksatuseks," kirjeldab ta. Nooksatuse ajal liigub pea samuti pikiteljel üles-alla, ent pigem rõhutab parasjagu öeldud sõna, kui väljendab nõustumist.

Siimutit üllatas seegi, kui palju erinevaid tähendusi võib olla pearaputusel. See ei väljenda üksnes eitust, vaid tihtipeale andsid kõnelejad pead raputades hoopis märku millestki positiivsest. "Näiteks kui sa räägid kellegagi mingist halvast teemast ja te mõlemad nõustute, siis sa raputad pead, et "jah, see on nii õudne"," seletab värske magister. 

Teises näites vastandas kõneleja pearaputusega end kaaslasele: viimasele arutatav teema ei meeldinud, esimene aga raputas pead ja ütles, et tema jaoks on see "nii põnev". Siimuti lemmiknäites ühendas kõneleja millelegi viidates pearaputuse ja väljendi jube ilus. "Juba keeleliselt teeb jube kirjeldatu veel ilusamaks. Samas kõneleja raputas samal ajal pead, nii et see pidi tõesti olema väga ilus," muigab värske magister.

Ühtlasi huvitas teda, millisel kõnelemise hetkel eesti keele kõnelejad pealiigutusi teevad. Igal liigutusel on tema sõnul viipe faas, millest kõige kõnekamad on viipe algus ja keskpunkt. Siimut vaatas, mis liiki sõna inimene nende ajal parasjagu ütles. "Kõige rohkem langesid viipega kokku tegusõnad ja nimisõnad, aga ka määrsõnad. Need on küll põhilised sõnaliigid eesti keeles, aga midagi see näitab," sõnab ta. Näiteks võis inimene lauses "ma tegin kooki", rõhutada pealiigutusega tegevust ehk sõna tegin, või lõpptulemust ehk sõna kooki.

Samas esines näidetes palju olukordi, kus samal ajal ei öelnudki inimene mingit sõna. See on Siimuti sõnul üks tema töö kitsaskohti, mis vääriks edasist uurimist. Nimelt oli tema kasutatud analüüsitarkvaral keeruline automaatselt tabada pealiigutuste täpset asendit öeldud sõnade suhtes. "See on tähtis, sest võib oluliselt mõjutada tähendust. Näiteks sa lehvitad, noogutad või raputad pead enne ja siis ütled. Või siis vastupidi: enne ütled ja siis teed liigutuse," toob ta näiteid. 

On, mida edasi uurida

Oma töös vaatas Liisa Kai Siimut kõnelejate peažeste ka kvalitatiivselt. Varasemad uurijad on tema sõnul eristanud tähenduse ja eesmärgi põhjal näiteks ikoonilisi ehk sisulisi žeste. "Kui sa räägid pallist ja teed käega palli matkiva žesti, viitab see käeliigutuse puhul sisule," selgitab ta. Pealiigutuste korral saab tema sõnul aga rääkida näiteks deiktilistest žestidest, mis osutavad millelegi ruumis. "See võib ka olla abstraktne, aga tüüpiliselt sa näitad lihtsalt peaga, et "ma lähen sinna"," märgib Siimut. 

Tema analüüsitud materjalis esines deiktilisi žeste kaks. Ülejäänud eestikeelsete kõnelejate pealiigutused olid kas pragmaatilised või löökžestid. Kumbki neist ei toeta öeldu sisu visuaalset edasiandmist: löökžest rõhutab öeldut ja pragmaatiline žest kannab öeldu laiemat suhtlemise protsessiga, mitte kitsalt sisuga seotud tähendust. Siin võis Siimuti sõnul mängus olla andmete eripära. "Kuna need on salvestatud erinevates laborikeskkondades, siis päriselus oleks inimestel ilmselt rohkem millelegi kindlale osutada," arutleb ta.

Lisaks peab tema sõnul liigutusi uurides arvestama, et iga suhtlusolukord on erinev ja kõnelejate individuaalsed erinevused samuti suured. "Näiteks üks kõneleja oli mul selline, et isegi kui ta kuulas ja noogutas, tegi ta seda hästi õrnalt. Samas teised liigutasid hästi palju ja ilmekalt. Inimesed ongi erinevad," arutleb ta. 

Magistritöö ladus Siimuti sõnul aluse, mille pinnalt saab pealiigutusi mitme nurga alt edasi uurida. Näiteks jäid tema tööst välja kõnelejate näoilmed, samuti ei lugenud ta eraldi tähenduslikuks liigutuseks nihelemist.

Täpsemalt saaks uurida veel liigutuste ja grammatiliste sõnade kokkulangevust. Huvitav uurimiskeskkond oleks Siimuti sõnul Zoom, mis korraga justkui on ja pole silmast silma suhtlus. "On täheldatud, et näiteks kui telefoniga räägitakse ja inimpilt puudub täielikult, siis mingeid liigutusi ikka tehakse. Zoom sai meil sunniviisiliselt populaarseks ja nüüd saaks vaadata, kas seal leidub midagi," märgib värske magister.

Liisa Kai Siimut kaitses magistritöö "Pealiigutuste keelelised funktsioonid eesti keeles" 9. juunil Tartu Ülikoolis. Tööd juhendas TÜ eesti foneetika professor Pärtel Lippus.