Pupilli suurus näitab, kuidas aju unes mälestusi talletab
Kui hiir või inimene magab, siis paneb ta aju tugevamalt tallele vahepeal kogunenud mälestused, mida on vaja kauemaks meelde jätta.
Hiirtega katseid teinud Ameerika teadlased avastasid, et seda, millal ja kuidas magava hiire aju mälestusi talletab, on näha tema silmaavade ehk pupillide suurusest.
Azahara Oliva, Antonio Fernandez-Ruiz ja nende kolleegid Cornelli Ülikoolist pistsid hiirte ajju pisikesi elektroode ning jälgisid nende silmade liikumist ja silmaavade suuruse muutumist silmade ette riputatud väikeste kaameratega.
Nad kirjutavad ajakirjas Nature, et hiire aju mängib uuemaid mälestusi läbi ja tugevdab neid neil aegadel, mil hiire silmaava on kokku tõmbunud. Kui silmaava on laienenud, siis tugevdab aju varasemast ajast pärinevaid mälestusi.
Varem pole nii kindlalt teada olnud, et aju need kaks uneülesannet just sel moel teineteisest lahus hoiab. Lahushoidu on vaja selleks, et ühte sorti mälestustega tegeledes, teist sorti mälestusi ära ei kustutataks.
Avastusest on loodetavasti kasu ka uute võimaluste leidmisel inimeste mälu parandamiseks, ja võib-olla saavad isegi arvutiteadlased siit uue idee, kuidas tehisnärvivõrkude tööd tõhustada.
Oliva, Fernandez-Ruiz ja nende kaaslased lasid hiirtel õppida uusi ülesandeid lahendama, näiteks labürindis orienteeruma, ja kui hiired hiljem magama jäid, jälgisid elektroodidega nende ajuaktiivsust ja kaameratega silmaaktiivsust.
Mingitel hetkedel ajasid teadlased hiire üles ja kontrollisid pärast, kui hästi tal õpitu meelde oli jäänud. Nii selguski pikapeale seoseid ajuaktiivsuse, silmaavasuuruse ja mälestuste talletamise vahel.
Varem oli teoreetiliselt välja pakutud mitu võimalust, kuidas aju võiks uute ja vanade mälestuste tugevdamisega toime tulla nii, et need end teineteisest häirida ei laseks; nüüd sai otsustavalt toetust üks neist hüpoteesidest: erisorti mälestuste talletamiseks on ajul erisugune unerežiim.
Esialgu on see teada küll hiirtel, aga arvata võib, et inimesel käib see enam-vähem samamoodi.
