Kaasaegne südamemassaaži tehnika arendati välja juba 1950ndatel. Kuigi elustamist hakati laialdasemalt õpetama juba järgmisel kümnendil, proovivad inimesed isegi arenenud riikides seiskunud südamega inimesi sel viisil päästa umbes 40 protsendil juhtudest. Eestis alustatakse elustamist enne kiirabi saabumist igal kolmandal juhul.

Hiljuti ilmunud töös üritasid USA teadlased eesotsas Evan O'Keefe'iga Missouri-Kansas City Ülikoolist paremini aru saada, palju sellest kõigest kasu on. Selleks võtsid nad ette Ühendriikide riikliku südameseiskumiste registri CARES, mis koondab endasse ligi 200 000 dokumenteeritud südameseiskumise juhtumit aastatest 2013–2022, kus traagiline sündmus leidis aset väljaspool haiglat. Töörühm leidis, et keskmiselt tõusis kõrvalseisja elustamise katsetest alati rohkem kasu kui kahju.

Samas näitas analüüs selgelt, et mida kauem elustamise alustamisega viivitati, seda väiksemaks jäi positiivne mõju. Näiteks tehes elustamisega algust esimese kahe minuti jooksul pärast südame seiskumist, jäi inimene ellu 81 protsendi võrra sagedamini ja võimalus märkimisväärse ajukahjustuse vältimiseks kasvas 95 protsenti.

Samal ajal leidis O'Keefe, et kasu on isegi sellest, kui elustamisega tehakse algust kümme minutit pärast atakki. Nende ohvrite võimalus ellu jääda oli ligi viiendiku võrra suurem. Samuti tekkis neil 22 protsendi võrra harvemini märkimisväärne ajukahjustus võrreldes nende inimestega, kelle häda lihtsalt pealt vaadati. Sealt edasi aga elustamisest märgatavat kasu polnud.

Võrdlusmomendina jäid ilma kõrvalseisja elustamiskatseteta ellu umbes 12 protsenti ohvritest. Raskematest ajukahjustustest jäi puutumata veidi enam kui üheksa protsenti.

O'Keefe nendib kolleegidega, et elustamise näol pole tegu siiski riskivaba sekkumisega. Elustamist isegi täiesti õigete võtetega tehes võib rindkere kokku surumine tekitada tüsistusi, näiteks ribimurde või siseorganite kahjustusi. Riskid on eriti suured eakatel või krooniliste haigustega inimestel. Neil tekivad kaasuvad terviseprobleemid sagedamini seda ka juhul, kui neid elustatakse südameseiskumise peale haiglates.

Sellele vaatamata on teadlased varasemates uuringutes leidnud, et isegi vanematel inimestel on suurem tõenäosus pikaajaliselt ellu jääda, kui neile tehakse kõrvalseisja elustamist. Kurv kurioosumina on lisaks teadustöödes leitud, et näiteks USA-s püütakse naisi südameseiskumise peale elustada neljandiku võrra harvem. Muu hulgas kahtlustakse, et selle taga on nii hirm naistele viga teha kui ka saada hiljem ahistamissüüdistus.

O'Keefe esitles oma tulemusi Ameerika Südameassotsiatsiooni iga-aastasel elustamisteaduse sümpoosionil.