"Võimu mehhanismid on ikkagi suhteliselt universaalsed, ole sa ahv või inimene. Võimu võtmine, hoidmine ja kaotamine – need protsessid on väga sarnased," tõdes Lumi Vikerraadio saates "Teise mätta otsast". Võimuiha on tema sõnul inimest saatnud aegade algusest ja jääb oletatavasti saatma ka edaspidi. Inimese ja looma võimu eristab Lumi sõnul aga eeskätt võimuteostajate eneseteadvus: ühtede keskel on see suurem kui teistel.

Maran tõi välja, et mõiste poliitika tuleneb kreekakeelsest sõnast polis, mis tähistas 'linna' või 'tihedat asumit'. "See tähendab sisuliselt, et me räägime mingitest ühiskondlikest suhetest, mis on tihedate ühiskondlike kontaktide kontekstis," lisas ta. Küll aga nentis bioloog, et inimeste võimukäsitlus kõneleb inimkultuurist ega pruugi teistel liikidel töötada. "Kui ta töötab, siis loomulikult nendel liikidel, kes on meile kõige lähemal," osutas ta.

Kui inimahvidel on otsustamiseks keerukas ja hierarhiline poliitika, tuleb ühiseid otsuseid langetada kõigil tihedalt koos elavatel liikidel. Näiteks läheb hüäänkoerte kari jahile siis, kui pooled karja isendid on sellest soovist haugatusega märku andnud. "Kui tahta määratleda poliitikat laiemalt kui vaid ühe liigi kaudu, tundubki mulle, et see on mehhanism sotsiaalsele ühisele otsusele jõudmiseks," tõdes Maran. Mida keerulisem on liigi sotsiaalne süsteem, seda keerulisemad on ühisele otsusele jõudmise mehhanismid ja vastupidi.

Šimpansite poliitika

Ott Lumi sõnul saab loomariigis eristada demokraatlikumaid ja hierarhilisemaid liike. "Kui vaatame, kuidas väga hierarhilised loomad käituvad, siis nad on sisuliselt diktaatorid meie mõistes," võrdles ta.

Inimese lähimal sugulasliigil šimpansil on võim ja hierarhia Tiit Marani sõnul väga olulised. Inimlooma ja inimahvi kui kahe erineva looma tunnetuslikest erinevustest on tema sõnul palju kirjutanud Hollandi-Ameerika primatoloog Frans de Waal, kelle sulest on ilmunud muu hulgas raamat "Šimpansite poliitika". "Teos lõi nii palju laineid, et Ameerika Ühendriikides soovitati see kongressi uutel liikmetel läbi lugeda, et aru saada, kuidas toimib üldse poliitiline mehhanism inimmaailmas," tõi Maran välja.

De Waali raamatus kirjeldatakse ühes loomaaias elava šimpansite koloonia võimumuutusi pika aja jooksul. Marani sõnul on võib võimuvahetus šimpansikoloonias võtta aega kuid ja hõlmata palju kaalutlevat mõttetööd. Teist aastat riigikogu liikmena näeb Maran šimpansite võimukäitumise ja inimeste parteipoliitika vahel paralleele. "Põnev on, et kasutatakse bluffimist. Meie poliitikaski on bluffimist päris palju," võrdles ta. Näiteks võib alfaks pürgiv isasšimpans taguda kokku bensiinipaake, et näidata end tegelikust suurema ja tugevamana.

Teinekord võib šimpansitel Marani sõnul aga juhtuda, et tugevaimaks osutunud isasest ei saagi alfat. "Nimelt see, kes pole alfa, vaid beeta, läheb koalitsiooni veel kellegagi, kes on temast järgmine. Siis ühel hetkel see, kes peaks olema alfa, peab tõmbuma tagasi, sest tal pole midagi teha. Ta ei pääse võimule, sest vastas on koalitsioon, mis käib temast üle," kirjeldas bioloog.

Veel ühe sarnasusena inimeste ja ahvide vahel tõi Maran välja, et kummagi liigi poliitikutel ei ole poliitilises maailmas sõpru. "Nii kaua, kui [šimpansite] koalitsioon vajas sõprust, näidati seda, käidi koos ja emmati. Koalitsioonis ka ju näidatakse, et kõik on koos. Niipea aga, kui see enam ei toimi, tuleb teistsugune koalitsioon ja siis on suhted kohe hoopis teistmoodi," kõrvutas ta ahvide näitel. Kuna šimpansite silmis on hea juht see, kes tagab stabiilsuse, on ühtsuse etendamine rahva poolehoiu saamiseks oluline.

Lumi näeb parteipoliitikale mõeldes, et nagu šimpansite seas, tõmbab ka erakonnas sageli tegelikult niite mitte esimees kui alfa, vaid peasekretär kui beeta. "Poliitikas ongi nii, et kui beeta mingil põhjusel ühel hetkel arvab, et alfa ei ole enam efektiivne, siis alfa mahavõtmine on suhteliselt kiire protsess," sõnas ta.

Milline on hea juht?

Ott Lumi ja Tiit Maran arutlesid ka selle üle, milline on hea juht siin- ja sealpool inimliigi piire. "Kindlasti võim eeldab mingit jõudu, see on selge. Samas tänapäeva demokraatias hindame ka mõistust, õnneks," arutles Lumi. Ehkki inimene on leiutanud tehisaru ja liigina kaugele arenenud, on inimese võimu alge politoloogi sõnul siiski jõud: "Paraku see ei ole nii, et ainult mõistus on alusprintsiip."

Lumi tõi huvitava lugemisena välja sajandite tagused poliitmõtlejad eesotsas Niccolo Machiavelliga. "Kui teda lugeda, siis saad aru, et võimumängud on enam-vähem samasugused nagu praegu. Samas ta suudab neid kirjeldada märksa brutaalsemal kombel, kui meie tänapäeval," kõrvutas ta. Sestap järeldas politoloog, et inimesed ei ole vahepealsetel sajanditel olemuslikult muutunud: "Lihtsalt me oleme mingitel põhjustel üha rohkem õppinud oma poliitikat looritama."

Marani sõnul rõhutas de Waal oma raamatutes, et šimpansitel ei tohi juht olla jõhkard (bully). Ühest küljest peab juht tagama, et võim on endiselt tema käes. "Teine oluline pool on empaatia ja kaasaaitamine: et võimalikult palju teda toetatakse," kirjeldas ta. Siin kehtib Marani sõnul sarnane põhimõte, mida kirjeldas ka Machiavelli: kui juhti toetab ainult tema lähiringkond, sõltubki tema võimulpüsimine vaid neist, mitte kogukonnast laiemalt. "Šimpansite puhul pole siiski ainult machiavellilikkust: kui konflikt on läbi, pead sa kindlustama stabiilsuse," tõdes bioloog.

Lumi sõnul on nüüdispoliitikat vaadates näha, et inimliik hindab demokraatliku juhi asemel kohati just jõhkard-tüüpi juhti. "Kui räägime USA poliitikast ja Trumpist kui nähtusest, siis tema mängib mängu, et ta oleks justkui ülim alfa. Isegi Euroopa demokraatiates on alfakuvand ikkagi midagi sellist, mis on viimase 20 aasta jooksul lennanud, näiteks Berlusconi ja Orbani näol," arutles ta.