Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpilane Annika Rääbis uuris esmakordselt Eestis sambla mikroelustiku kogustruktuuri. Samuti näitas ta katsetega mikrofauna koosluste muutuseid sambla kuivamisel ja külmumisel.

Õpilastöö tulemused viitavad, et sambla mikroelustikku on võimalik kasutada bioloogilise mõõdikuna keskkonnaseisundi hindamiseks. Nimelt mõjutavad keskkonnahäiringud uuritud loomarühmade koosseisu, kirjutab ajakirja Akadeemiake juhatuse liige ja Eesti Maaülikooli teadur Kristiina Mark.

Samblad ja nende mikroelustik

Samblad ehk sammaltaimed on väikesed, kuni mõnekümne sentimeetri kõrgused taimed. Eelistatult kasvavad need niisketes kohtades, maapinnal, puidul ja kividel. Need on ehituslikult lihtsad ning neil puuduvad juured. Seetõttu omastavad need vett ja toitaineid kogu pinnaga ning nende veesisaldus sõltub otseselt ümbritseva keskkonna niiskusest. Kuival ajal on samblad läbikuivanud, kuid märgudes aktiveerub uuesti nende elutegevus.

Samblamattide tihe kasvuvorm aitab keskkonna veemuutusi ühtlustada. Seetõttu on samblad hea elupaik mikroskoopilistele selgrootutele ja algloomadele, kes samuti vajavad elutegevuseks vett.

Sammaldes elavat mikrofaunat on vähe uuritud, kuid sagedasemad seal elavad loomad on ümarussid, rõngussid, lameussid, keriloomad, loimurid ja ripskõhtsed. Lisaks elavad seal mõned lülijalgsete rühmad: näiteks lestalised ja hooghännalised ning protistide hulka kuuluvad kodaamööbid ja ripsloomad.

Niidukähariku elustik mikroskoobi all

Kirjeldamaks sambla mikrofauna kooslusi ning külmumise ja kuivamise mõju organismide arvukusele, valis Annika Rääbis uurimisobjektiks laialt levinud lehtsambla: hariliku niidukähariku. Aiaomanikud võivad viimast tihti muru sees kasvamas leida.

Samblaproovid koguti kolmest kohast Lõuna-Eestis – Tartu linnast, Tõraverest ja Nüplist. Kogutud samblaproovidest üks osa kuivatati, teine külmutati ning osa proove analüüsiti kohe peale korjamist.

Koostöös juhendajatega töötas Annika välja sambla proovidest mikrofauna kogumise standardiseeritud metoodika. Iga proovi sambla kogus ühtlustati ja mõõdeti selle ruumala sukeldumismeetodiga. Seejuures pandi mõõdetud veekogusega topsi nii palju sammalt, et kokkusurutult ulatuks selle maht määratud tasemeni.

Samblal elavad loomad uimastati karboniseeritud veega, mille mõjul lasid nad samblast lahti. Vees hõljuvad loomakesed setitati ning eemaldati osa veest. Andmete võrdlemiseks arvutati loomade keskmised tihedused ühe kuupsentimeetri sambla kohta.

Kõikidest samblaproovidest eraldas õpilane samblal elavad loomad ning vaatles ja loendas iga loomarühma esindajaid mikroskoobi abil. Kokku uuriti mikrofaunat 27 samblaproovist, kust võeti kokku 135 lugemit. Autor loendas proovidest kokku 9831 looma: 6193 kodaamööbi, 2476 usskerilist, 724 ümarussi, 357 loimurit, 65 lestalist ja 16 hooghännalist. Lisaks leidis ta proovidest ripsloomi, kes jäid uurimisest siiski kõrvale, kuna lõhkesid karboniseeritud vee lisamisel.

Uurimistöö tulemusena selgus, et kõikides uuritud proovivõtukohtades oli niidukähariku mikrofauna valdav rühm kodaamööbid. Tiheduselt järgmine taksonirühm oli usskerilised, seejärel ümarussid.

Autor märkas, et eri proovivõtukohtades erines loomade keskmine tihedus oluliselt. Kõiki proove omavahel võrreldes selgus, et uuritud pisiloomade keskmine tihedus oli nii kuivatatud kui ka külmutatud proovides väiksem kui kontrollproovides. Sealjuures oli kuivamisel loomade arvukuse vähenemisele suurem mõju kui külmumisel; siiski ilma statistilise toetuseta.

Uuritud loomadest vähenes kodaamööbide arvukus kuivatamisel ja külmutamisel kõige rohkem. Leidu toetavad ka varasemad uuringud, sest kodaamööbid on temperatuuri ja veetingimuste muutuste suhtes väga tundlikud.

Töö tulemusi ja kohandatud metoodikat saab edaspidi kasutada järgmiste sambla mikrofauna koosluste uuringuteks. See võimaldab selgitada välja sammalde elurikkuse ulatuse ning selle mikroelustiku kasutusvõimalused keskkonnaseisundi jälgimiseks ja hindamiseks.

Annika Rääbise uurimistööd "Kuivamise ja külmumise mõju sambla mikrofauna koosluste struktuurile: pilootuuring niidukähariku (Rhytidiadelphus squarrosus) näitel" juhendasid Taavi Virro (Tartu Ülikool) ja õpetaja Ott Maidre (HTG). Uurimus pälvis 2024. a. õpilaste teadustööde riiklikul Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi ning Swiss Youth in Science eriauhinnad. Uurimistööga saab põhjalikumalt tutvuda õpilaste teadusajakirja Akadeemiake erinumbris.