Suurürituste korraldamine kasvatab ühiskonnas varalist ebavõrdsust

Estonian Business Schoolis (EBS) valminud teadusartikli järgi süvendab tõeliselt suurte ürituste, nagu olümpiamängude ja jalgpalli maailmameistrivõistluste, võõrustamine ühiskonnas majanduslikku ebavõrdsust. Eriti tugevalt avaldub see autoritaarse korraga riikides.
Majandusteadlane Gaygysyz Ashyrov, töö üks autoritest, sõnas, et tihtipeale näevad riigid ja organisatsioonid nn megaürituste korraldamises võimalust elavdada majandust. Nende nägemuses toob see riigile ka sotsiaalset kasu. Ashrovi ja ta kolleegide analüüsist tuleb välja, et taolised üritused tekitavad ajutiselt küll väga suure kapitali liikumise, kuid sellest võidab ainult väga väike osa ühiskonnast.
Veelgi enam, haavatavamad ühiskonnagrupid ei jää mitte ainult megaürituste korraldamisega kaasnevatest hüvedest ilma, vaid jõukus koondub hoopis nende arvelt. See tähendab, et neil on suurürituste korraldamisest ainult kaotada. Eelkõige torkab see silma nõrkades demokraatiates ja diktatuurides.
"Uurisime enam kui 120 riiki, (andmerida algab) alates aastast 1900. Nägime, et megaürituste korraldamine kasvatab märkimisväärselt elanikkonna kõige rikkama ühe protsendi ja kümne protsendi jõukust alumise 50 protsendi arvelt. Ühtlasi märkasime, et kõige enam süvendavad ebavõrdsust just jalgpalli maailmameistrivõistlused," ütles Ashyrov ERR-ile.
Sealjuures hakkab ühiskonna kõige jõukamate vara kasvama juba aastaid enne ürituse toimumist, kui see välja kuulutatakse. Vara koondumine jätkub aga kaks kuni kolm aastat peale ürituse lõppu. Ühiskonna alumise 50 protsendi koguvara jätkab samal ajal kahanemist.
Seejuures on suurürituste ebavõrdsust suurendav mõju keskmiselt kaks korda suurem mittedemokraatlikes riikides, Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) mittekuuluvates riikides ja jalgpalli maailmameistrivõistlusi võõrustavates riikides.
"Selliste ürituste korraldamine nõuab suuri investeeringuid. Osa sellest rahast on tavaliselt riigi oma ja teine osa pärineb erasektorist. Vähem jõukas 50 protsenti ühiskonnast ei saa investeeritud maksuraha eest mitte midagi tagasi," selgitas Ashyrov.
See tähendab tema sõnul, et igast sajast investeeritud eurost läheb suur enamus sellistele inimestele, kes on korraldamisega seotud. "Näiteks võivad nad seotud olla mitmesuguste hankelepingutega või ehitusfirmadega, kes hakkavad vajalikku infrastruktuuri – staadioneid ja muud sellist rajama," lisas Ashyrov.
Töörühm jõudis järeldusteni, vaadates üheskoos SKT ja elanikkonna kõige jõukama ühe protsendi varade kasvu, inflatsiooni, sündimuskordajat, riigi sotsiaalkulutusi ning maksulaekumisi.
Mida rohkem investeeringuid, seda suurem ebavõrdsus
Uurimistööst joonduvad selgelt välja rahvusvahelise jalgpalliliidu (FIFA) korraldatud jalgpalli maailmameistrivõistlused. Need mõjutavad varalist ebavõrdsust enam kui ükski teine megaüritus, nagu näiteks Eurovisioon või suve- ja taliolümpiamängud.
Ashyrov usub, et selle taga peitub ürituste formaat. Kui olümpiamänge saab korraldada enam-vähem ühes ja samas kohas, siis jalgpalli maailmameistrivõistluste mängud toimuvad paljudel erinevatel staadionitel. See tähendab, et võistluse tarbeks on vaja rohkem erinevat infrastruktuuri.
Eriti tugevaks muutub meistrivõistluse negatiivne majanduslik mõju siis, kui need toimuvad nõrga demokraatiaga või autoritaarsetes riikides, näiteks jõukates Lähis-Ida maades. Viimane näide sellest on Katar, kus toimusid 2022. aasta maailmameistrivõistlused.
Just sellistes riikides on suured infrastruktuuriprojektid sageli seotud korruptsiooniga. "Tugeva demokraatiaga riikides on rahavood sageli paremini läbinähtavad ja valitsustel lasub suurem vastutus. Lisaks saavad kodanikud suurtes infrastruktuuri projektides rohkem kaasa rääkida," leidis majandusteadlane.
Lahendused peituvad tugevas kodanikuühiskonnas
Selleks, et suurüritused vähem ebavõrdsust tekitaks, peaks korraldajad, eeskätt riigid ise, selgelt ja arusaadavalt üldsust teavitama, toonitas Ashyrov. See tähendab, et ühiskonda tuleks kaasata sellistesse otsustesse, nagu kuhu ehitada uus staadion või kontserdihoone, kuhu investeerida ja kes neist investeeringutest võita võiks.
"Võib-olla on mõnes piirkonnas investeeringuid juba väga palju ja teistes liiga vähe? Infrastruktuuri asukoht on väga oluline – kas see ehitatakse mõnda jõukasse piirkonda või hoopis vaesemasse. Seetõttu peaks saama sellistes küsimustes kaasa rääkida võimalikult paljud erinevad inimesed," leidis Ashyrov.