Eluelement süsinik ilmus ilmaruumi üllatavalt kiiresti
Universum on 13,7 miljardit aastat vana ja peaaegu kogu selle aja on maailmaruumis olnud süsinikku. Nii on nüüd avastatud James Webbi kosmoseteleskoobi andmete põhjal ja avastus on üllatanud teadlasigi.
Süsinik on teadaoleva elu põhielement ja selle kiire kohaleilmumine annab alust mõelda, et ka elu on võinud tekkida veel varem kui arvata on osatud.
Francesco D'Eugenio Inglismaalt Cambridge'i Ülikoolist ja ta kolleegid annavad teada, et süsinikku sisaldas ühes peagi pärast Suurt Pauku tekkinud galaktikas laiunud gaasipilv.
Galaktika koos oma pilve ja süsinikuga paistab meile praegu sellisena, nagu ta oli siis, kui maailmakõiksuse tekkest oli möödas vaid 350 miljonit aastat.
Universumi päris algusaegadel leidus ilmaruumis vaid kolme elementi: kõige rohkem oli vesinikku, sellest märksa vähem oli heeliumi ja sellest veel märksa vähem liitiumi. Kõik raskemad elemendid on tekkinud tähtede sees või tähtede lõhkedes.
Webbi teleskoobi nähtud süsinik pärineb arvatavasti mõnest tähest, mille materjal on ühes universumi esimestest supernoovaplahvatustest laiali paiskunud.
Varem on arvatud, et nii suurel hulgal võis süsinikku hakata leiduma ehk alles miljardkond aastat pärast maailmakõiksuse algust.
Süsinikku sisaldav galaktika on väike, massi poolest jääb ta meie Linnuteele tervelt sada tuhat korda alla. Vaadeldavas arengujärgus on ta alles galaktikabeebi, kuid edaspidi on ta võinud kasvada ja areneda ka sama suureks ja võimsaks kui Linnutee.
Süsinikule sai jälile Webbi teleskoobi infrapunaspektrograaf, mis lahutas noore galaktika valguse värviliseks spektriribaks laiali. Iga keemiline element jätab sellisesse ribasse oma erilise jälje.
Analüüs näitab, et peale süsiniku, mille olemasolu on kindel, võis galaktikas leiduda ka hapnikku ja neooni.
Süsinik võis pääseda suuremas koguses galaktikasse laiali, sest seda oli palju just supernoovana plahvatanud tähe väliskihtides. Hapnik ja muud elemendid võisid suures osas sattuda hoopis tähest tekkinud musta auku.
D'Eugenio ja kaasautorid avaldavad oma töö peagi ajakirjas Astronomy & Astrophysics, seni võib selle leida ka võrguvaramust arXiv.