Inimestes suus, maos ja soolestikus leiduvad rakud suudavad valmistada lihtsamaid suhkruid lagundada suutvaid ensüüme. See võimaldab ammutada energiat näiteks kommidest ja kartulipudrust. Taimerakkude seinte peamise koostisosa – tselluloosi – väiksemateks tükkideks lõhkumisega jäävad need aga hätta. Siinkohal tulevad appi soolebakterid, millest osade esivanemad sattusid inimorganismi tõenäoliselt mäletsejate nagu lehmade kodustamisel.

Aja möödudes tulid taolised bakterid küll inimeste soolestikus elamisega üha paremini toime, kuid säilitasid samas ka oma tselluloosi lagundada aitavad geenid. Nende sekka kuulub näiteks geen cttA, mis on olemas ka paljudel tänapäevaste rohusööjate mikroobidel. Taoliste geenide jälgede ajamisele Iisraelis asuva Ben-Gurioni Ülikooli ökoogid Itzik Mizrahi ja Sarah Morais oma kolleegidega keskendusidki.

Selleks uurisid nad esmalt ligi 5000 eri lehma soolestikust võetud proove ja 92 134 tänapäeval elava inimese mikrobioomi. Täielikult kirjeldasid nad tulemuste põhjal 62 inimese ja lehma mikrobiaalset genoomi. Kolm sõelale jäänud bakteriliiki olid lehmabakteritega sedavõrd sarnased, et inimesed said need töörühma sõnul pea kindlalt kodustatud mäletsejatelt.

Ajalooliste muutuste ja inimeste elukeskkonna mõju uurisid teadlased umbes 1000 ja 2000 aasta vanuseid inimeste väljaheiteid Mehhikost ja USA edelaosast. Seejärel kõrvutasid nad neid tänapäevaste küttide-korilaste, maapiirkondade elanike ja tööstusriikides elavate inimeste mikrobioomiga. Selgus, et tselluloosi ja keerukamaid suhkruid lagundavate bakterite arvukus on aastate jooksul vähenenud. Paljude tööstusriikide elanike soolestikust on need liigid sootuks kadunud.

Kui iidsete inimeste väljaheidetest leidus luubi alla võetud liike enam kui 40 protsendis, siis kaasaegsetest kütt-korilastest ja maaelanikest sai samaga sai uhkustada iga viies. Uuritud Taani, Rootsi, USA ja Hiina elanikest oli vastavaid baktereid vaid ühel inimesel 20 kohta. Ka nende soolestikus kippus olema nende arvukus aga madal ja piirduma ühe liigiga.

Töörühm nendib, et ilma nende bakteriteta on isegi hõlpsamalt lagundatava tselluloosi seedimine inimeste jaoks äärmiselt raske kui mitte võimatu. Bakterite kaotuse taga on nende hinnangul inimeste muutunud toidulaud – sellele jõuab vähem kiudaineid ja rohkem tugevalt töödeldud toite.

See omakorda võib aga mõjutada inimeste immuunsüsteemi ja südame-veresoonkonda. Keerukamate suhkrute lagundamise lõpptulemusena tekib ka nende jaoks tarvilikke lühikesi rasvhappekette. Samas pakub uuring lootust, et inimestele kasu toonud soolebakterid pole maailmast kadunud.

Uurimus ilmus ajakirjas Science.