Hiina ja Ameerika teadlaste äsja avaldatud fossiiliuuring annab vastamiseks mõtteainet ja osutab, et nii väga ühtäkki see muutus ikka ei toimunud ka.

Yinan Zhang Hiina Teaduste Akadeemia selgroogsete paleontoloogia ja paleoantropoloogia instituudist, Terry Harrison New Yorgi Ülikoolist ja nende kolleegid uurisid kuus miljonit aastat tagasi Hiinas elanud ahvide koljufossiile.

Täpsemalt huvitas neid aga ahvide sisekõrvas asunud tasakaaluelundi ehitus, mille kuvamiseks kasutasid nad kompuutertomograafi.

Pildile püütud poolringkanalite kuju ja paiknemise põhjal tegidki nad järeldusi, milliseid liikumisviise pidid iidsed ahvid olema harrastanud, et just näha olnud struktuuriga tasakaaluelund oli saanud neid selle juures kõige tõhusamalt aidata.

Ahvidest, kelle sisekõrvu Zhang, Harrison ja nende kaaslased uurisid, sai teadlaskond teadlikuks umbes neljakümne aasta eest Hiinast Yunnani provintsist Lufengi linna lähedalt avastatud fossiilide põhjal.

Leiukoha järgi kannavad ahvid nime lufengpitekus. Nad arvatakse olnuvat orangutanide arvatavate eellaste lähedased sugulased.

Zhang, Harrison ja kaasautorid kirjutavad ajakirjas The Innovation, et lufengpitekused liikusid ringi väga mitmel moel. Nad ronisid puu otsas, liikusid esikäppi pidi okstelt rippudes ja kõndisid okstel ka tagakäppadele tõusnult, maapinnal kulgedes aga toetusid kõigile neljale jäsemele.

Autorite sõnul on alust arvata, et samalaadne liikumisviiside mitmekesisus iseloomustas ka inimese otseseid eellasi. Inimeseks saades valisime nende seast põhilisena välja ühe, kahel jalal käimise, ja rakendasime puuokstel selgeks õpitud oskusi siis juba maapinnal.

Suurem osa inimese kahejalgsuse tekke teemalistest uuringutest on keskendunud jäsemete, õlgade, vaagnaluu ja selgroo ehitusele meie eellastel. Tasakaaluelundi uurimine lisab neile teadmistele toekat vaadet natuke teisegi nurga alt.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.