Eris on Päikesest peaaegu poolteist korda kaugemal kui Pluuto ja erinevalt Pluutost ei ole tast ka ükski kosmosesond veel lähedalt mööda sõitnud. Nii ei teatagi Erise kohta veel väga palju.

Nüüd aga on kaks Ameerika teadlast, Francis Nimmo Santa Cruzi California Ülikoolist ja Michael Brown California Tehnikainstituudist teinud varem avaldamata vaatlustulemuste põhjal uusi järeldusi Erise siseehituse kohta ja kirjutavad nendest ajakirjas Science Advances.

Vaatlustulemused osutavad, et Erise kaaslane ehk kuu, mille nimi on Dysnomia, asetseb Erise poole alati ühe ja sama küljega, samuti asetseb Eris ka Dysnomia poole alati ühe ja sama küljega.

See tuleb sellest, et taevakehad on oma loodejõududega üksteise pöörlemist ajapikku aeglustanud.

Teine tähtis infokild, mis vaatlustest selgunud on, on, et Dysnomia mass peab jääma allapoole teatud kindlat väärtust.

See on tähtis tulemus, sest seniajani ei olnud teadlastel Dysnomia massist mingitki selget aimu.

Kääbusplaneedi ja ta kaaslase kahepoolne ühekülgsus ja kaaslase võimaliku massi ülempiir olidki need kaks teabeterakest, mille põhjal Nimmo ja Brown uusi tulemuslikke arvutusi tegid.

Põhiline tulemus, mis teadlasi endidki natuke üllatas, oli asjaolu, et Erise paks jääkiht on ootamatult sulpjas ehk teadusliku terminiga dissipatiivne.

Selle poolest erineb ta Pluuto paksust jääkoorikust, mis on kõva ja liikumatu, kuid katab tõenäoliselt vedela vee ookeani, mis omakorda laiub Pluuto tahkel tuumal.

Nimmo ja Browni väitel on Erise ehitus natuke lihtsam – otse tahkel tuumal lasubki aegamööda ringi loksuv jääsulp ehk jääsupp või jääpuder. Jääd hoiab päris kõvaks külmumast arvatavasti Erise tuumas sisalduvate radioaktiivsete elementide lagunemisel tekkiv soojus.

Teadlased loodavad teha edaspidi veelgi täpsemaid vaatlusi ja uurida muu hulgas, kas Dysnomia massipiirang võib olla veelgi rangem. Kui on, siis saaks järeldada, et Erise jää on veelgi sulpjam.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.