Tallinna Ülikooli soouuringute dotsent Kadri Aavik õppis bakalaureuseastmes inglise keele õpetajaks. Oma kõrghariduse alguses oli ta täiesti kindel, et õppejõudu ega õpetajat temast ei saa. "Mul oli sotsiaalne ärevus ja ma ei kujutanud ennast üldse klassi ees ette," sõnas ta. Inglise keele juurde Aavik aga pidama ei jäänud. Kieli linnas tehtud multimeedia ja Kesk-Euroopa Ülikoolis tehtud soouuringute magister suunasid ta edasi Tallinna Ülikooli sotsioloogia doktorantuuri.

Aavik oskas välja tuua isegi kindlad hetked, mis teda soouuringute suunas mõjutasid. "Teismeeas õpetati minu meessoost sõpru koolis korvpalli mängima, aga mind mitte, sest ma olin tüdruk. Mängisime koos palliplatsil ja nägin, kuidas poisid said järjest paremaks. Meie sõbrannadega istusime pingil ja vaatasime neid mängimas. Mina ei tahtnud pingi peal istuda ja vaadata, seega hakkasin iseseisvalt harjutama ja läksin lõpuks ka trenni. Nüüd tagantjärele saan aru, et see oli minu feministliku teadvuse üks ärkamishetk," rääkis ta.

Vaesuse feminiseerumine ja feminism Eestis

Kui rääkida ebavõrdsusest Eestis, ongi Aaviku sõnul suurimad probleemid sooline ebavõrdsus ja palgalõhe, sest need avalduvad mitmes eluvaldkonnas. See mõjutab tema sõnul naisi nii praegu kui ka tulevikus, sest näiteks pension on seotud sellega, kui palju inimene teenib. Kui vaadata Euroopa Liidu statistikat, siis on Eesti tipus üksikvanemate osakaaluga. "Kui panna kokku, et naised teenivad meestest märgatavalt vähem ja paljud naised kasvatavad lapsi üksinda, näitab see vaesuse feminiseerumist," ütles ta.

Tänapäeval on sõna feminism endiselt paljude jaoks negatiivse kuvandiga ja seda mõistetakse Aaviku sõnul valesti. "Paljud naised ei julge öelda, et nad on feministid. Nad ütlevad, et pole feministid, aga siis järgneb sinna mingi feministlik seisukoht," rääkis ta. Aaviku sõnul on olukord aja jooksul muutunud ja enda feministiks nimetamine ei ole enam midagi radikaalset. "Lääne ühiskonnas on väga raske öelda, et naised, minge tagasi pliidi taha. Kahjuks on aga retoorika ja praktika väga erinevad, sest naised teevad ikkagi suurema osa kodutöödest," rääkis ta.

Teadlastest ja teadusest Eestis

Kui rääkida teaduse tegemisest, siis Kadri Aaviku sõnul on siinkohal suur probleem teadusrahastuse korraldus ja selle vähesus. "Teadus on projektipõhine ja sisuliselt saab raha õpetamise eest, mitte teadustöö jaoks. Aga kui töötad 100 protsenti õppejõuna, pole aega teadustööd teha," ütles ta.

Teisest küljest tõi ta välja, et Eesti teadlased on privilegeeritud, sest neil on akadeemiline vabadus uurida seda, mida tahavad. Projektipõhises teadusmaailmas on see ka ohukoht. "Riik kuulutab hanke välja ja tellija raamistab, mida ja kuidas uurid. Mul on näiteks olnud olukord, kus tellija ütleb, et neile ei sobi uuringu pealkiri, muutke ära. Lõpuks kasutatakse meie tööd ja meie nimed lähevad sinna alla, aga see, mida ja kuidas me saame öelda, on tellija poolt suunatud," rääkis ta.

Aaviku sõnul mõtlevad inimesed sageli, et teadlased peaksid olema objektiivsed ja neutraalsed. Tema on aga lisaks teadlaseks olemisele ka feminist, vegan ja aktivist. Veganluse uurimine Eestis tundus talle alguses täiesti ulmeline, aga nüüd on see tema jaoks üks oluline uurimisvaldkond. Ta rõhutas, et keegi ei tule neutraalselt positsioonilt. Kõik asjad, mida uuritakse, on mõjutatud uurija varasematest teadmistest ja väärtustest.

"Ma arvan, et teadus ja aktivism käivad väga hästi kokku ja vahepeal on nii-öelda neutraalseks jäämine isegi ebaeetiline. Osades küsimustes  on vaja võtta seisukoht, isegi kui mõtled, et need asjad ei puuduta mind. Näiteks praegune Iisraeli-Palestiina konflikt, sooline ebavõrdsus ja diskrimineerimine. Isegi, kui arvad, et oled neutraalne, siis sa tegelikult ei ole, sest ka vaikimine võib olla seisukoht ja kedagi toetada. Ma arvan, et rõhuvaid võimustruktuure tuleb vaidlustada ja ma püüangi seda teha. Kindlasti saaks rohkem ja paremini, aga kui üldse midagi ei tee, siis maailm ei muutu," ütles ta.

Privileegi mõistmine ehk elu Kaplinna slummis

Aaviku sõnul oli tema üks elumuutvaid kogemusi see, kui ta elas 2005. aastal neli kuud Lõuna-Aafrika Vabariigis, kus töötas vabatahtlikuna ühes Kaplinna agulis õpetades lastele ja õpetajatele multimeediat.

Tagasi mõeldes tõdes ta, et ei saanudki enne Kaplinna kogemust hästi aru, kui süsteemne nähtus on rassism ning et see on midagi enamat, kui lihtsalt rassistlikud solvangud üksikisiku tasandil. "Ma ei mõistnud tollal, kui privilegeeritud on valged inimesed," lausus ta. Aavik kirjeldas, kuidas ta isegi ei elanud slummis, vaid sellest väljaspool, sest seal oli liiga ohtlik.

"Selline tunne oli, et ma küll lähen sinna, aga mina saan ära ka minna. Mul on see privileeg, aga sealsetel elanikel seda luksust polnud," lausus ta. Aavik tõi välja, et kõik naljad ja stereotüübid noorest valgest naisest, kes läheb Aafrikasse vabatahtlikuks, käisid sel ajal täpselt tema kohta.

Halvaks läinud liha mikrolaineahjus

Veganiks hakkas Aavik 2005. aastal pärast Kaplinnast tagasijõudmist. Enne veganlust oli ta taimetoitlane, mis sai alguse konkreetsest kogemusest. "Mu esimene töökoht oli ühes väikeses külapoes ja seal müüdi liha ja viinereid, mis olid halvaks läinud. Limaseid viinereid pesti kraanikausis ja pandi letti. Lisaks sõid töötajad parim enne kuupäeva ületanud liha ja soojendasid seda mikrolaineahjus. Ma mäletan seda haisu siiamaani, see hakkas füüsiliselt vastu. Pärast seda ma mõtlesin, et ei söö enam mõnda aega liha. Kala ei ole ma kunagi armastanud ja nii saigi minust taimetoitlane," rääkis ta.

Veganiks hakkas ta eetilistel põhjustel, sest teise elusolendi toiduks kasutamine oli vastuvõetamatu. Tervise- ja keskkonnateema olid boonuseks. Aavik rääkis, et 2000. aastate alguses leidis sojapiima ainult paaris poes ja seda tuli säästlikult kasutada. "Mu isa käis tööga seoses Soomes ja tõi sealt mulle veganjuustu, mida siin ei olnud. Ma sõin seda juustu kolm nädalat väikeste tükkide haaval. Kui keegi mulle täna selle sama juustu annaks, siis ma sülitaks selle välja, sest see maitses nagu plastik. Aga see oli ainuke, mida oli tol ajal saada," rääkis ta. 

Artikkel valmis Tartu Ülikooli õppeaines "Praktiline ristmeedia projekt: raadio, veeb, sotsiaalmeedia".