Eestis alustab doktoriõpinguid rohkem naisi kui mehi ning naiste osakaal on doktoriõppesse astujate hulgas aastate jooksul kasvanud. Samal ajal moodustasid 2024. aastal Eesti ülikoolide professoritest ja kaasprofessoritest naised 38 protsenti. Olukorda, kus naiste osakaal väheneb iga järgmise akadeemilise karjääriastmega, kirjeldatakse "lekkiva toru" metafooriga.

Küsimusele, mis seda ebavõrdsust põhjustab, ei ole aga ühest ega lihtsat vastust, kuid kindel on, et sugu mängib siin olulist rolli. Ühest küljest on teadlase kuvand ühiskonnas endiselt tugevalt seotud maskuliinse ideaaliga ning võib mõjutada seda, kes näeb teadust realistliku ja ihaldusväärse karjäärina.

Teisalt võib konks peituda hoopis teadlaskarjääri ajastuses ja ülesehituses. Küsimus ei ole ainult selles, kes teadusesse siseneb, vaid ka selles, millise loogika järgi teadlaskarjäär on üles ehitatud ning millised on eduka teadlaskarjääri eeldused.

Valdkondlikud erinevused

Üks osa vastusest peitub ka  soopõhises valdkondlikus jaotuses. Naised on endiselt enam esindatud sotsiaal- ja haridusteadustes, mehed tehnika- ja loodusteadustes ning need valdkonnad ei erine ainult sisult, vaid ka karjääritee ajastuse ja tempo poolest.

Tehnika- ja loodusteadustes liigutakse sageli järjest: bakalaureusest doktorantuuri ning sealt edasi järeldoktorantuuri ja professuurini. Teadustööga hakatakse tegelema nooremas eas, kogutakse publikatsioone varakult ning jõutakse kõrgematele ametikohtadele keskmiselt nooremana.

Sotsiaal- ja humanitaarteadustes, kus naisi on rohkem, on teadusesse sisenemine sagedamini seotud varasema erialase töökogemuse või pere loomisega. See tähendab, et akadeemilised verstapostid nihkuvad ajas hilisemaks.

Kui süsteem väärtustab varajast algust ja katkestusteta edenemist, saavad eelise need teadlased, kel pole lapsi või kes ei jaga laste hoolduskoormust partneriga võrdselt.

Projektipõhise teaduse soolised mõjud

Avalikkuses nähakse teadlast sageli inimesena, kes pühendub täielikult teadustööle. Praktikas on akadeemiline töö aga mitmetahuline: peale uurimistöö hõlmab see õppetöö läbiviimist, üliõpilaste juhendamist ja administratiivseid kohustusi.

Nii saavad akadeemilised töötajad vaid osa oma tööajast pühendada teadusele. See muudab teadustulemuste publitseerimise sõltuvaks ajavarudest ja institutsionaalsetest tingimustest, mitte ainult võimekusest või motivatsioonist.

Tänapäeval on teadussüsteem suurel määral projektipõhine. See tähendab, et märkimisväärne osa teadlaste ajast kulub õpetamis- ja administatiivkohustuste kõrval ka rahastustaotluste kirjutamisele.

Austraalias tehtud analüüs 2012. aasta riikliku tervise- ja meditsiiniuuringute rahastusvooru kohta näitas, et teadlased kulutasid 3727 projektitaotluse koostamiseks kokku hinnanguliselt 550 tööaastat. Ühe taotluse kirjutamiseks kulus keskmiselt 34 tööpäeva ning rahastuse sai 21 protsenti taotlustest.

Selline süsteem tähendab, et karjääri edenemine oleneb märkimisväärsel määral projektitaotluste edukusest. Töökohtade seotus projektirahastusega muudab teadlaskarjääri ebastabiilseks ja raskesti planeeritavaks.

Ebastabiilsus ei mõjuta kõiki ühtemoodi. Eriti keeruline on see väikelaste vanematele – ja kuna hoolduskoormus langeb ühiskonnas endiselt enam naistele, mõjutab ebastabiilne süsteem naisteadlasi ebaproportsionaalselt rohkem. Kui teadusprojekt eeldab intensiivset rahvusvahelist mobiilsust või sagedasi välislähetusi, võib ka see olla takistuseks neile, kellel on väikesed lapsed või piiratum tugivõrgustik.

Kuigi esmapilgul paistab, et küsimus on individuaalsete teadlaste erinevas võimekuses, on suurel määral tegu süsteemsete tingimustega, mis annavad teatud teadlastele eeliseid ning seavad teisi ebasoodsasse olukorda.

Mida sellest järeldada?

Eesti näitel ei saa öelda, et naised ei siseneks teadusesse – nagu öeldud, on neid doktorantide hulgas rohkem kui mehi. Küsimus on pigem selles, kuidas karjäär edasi kulgeb ja millised tingimused seda kujundavad. Naiste võrdse esindatuse soodustamiseks tippteaduses tuleks kriitiliselt analüüsida kogu teadlase karjäärimudelit ning teadlase igapäevatöö nähtavaid ja nähtamatuid eeldusi.

Kui teadlaskarjäär eeldab katkestusteta ja mobiilset elukäiku, sobib see paremini neile, kelle elu võimaldab sellist trajektoori. Seni kuni hooletöö erasfääris on peamiselt naiste kanda, annab selline ideaal praktikas endiselt eelise meesteadlastele. Teadlane, kelle elu järjepidevat katkestusteta pühendumist ei võimalda, ei pruugi olla vähem võimekas, kuid võib süsteemis edeneda aeglasemalt ning takistatud on tema ligipääs tipptasemele.