Naiskirjanikud on toonud nähtavale teaduse probleemseid kohti ja eetilisi aspekte ning esitanud küsimusi selle kohta, kuidas teadus sünnib, millised on teaduslike protsesside tagajärjed ja kelle omad on teadmised.

Naisautorite loodud ilukirjandus täidab sageli nähtavuse lünka, jutustades lugusid neist, kes on suur(mees)teadlaste ja -kirjanike saavutuste varju jäänud: naisassistentidest ja abikaasadest kuni ohustatud või hävitatud liikide, rahvaste ning keskkonnani. Kuna naisautorite kirjutistes on sageli olulisel kohal võimusuhted, näitavad nad, et ka teadus on tihti seotud võimusuhete, majanduslike huvide ja poliitiliste otsustega.

Ilukirjandus kui eetiline hoiataja

Teaduslike ideede ja nende eetiliste tagajärgede kujutamisel on üks varasemaid ja mõjukamaid näiteid euroopa klassika "Frankenstein", mille autor Mary Shelley oli romaani ilmumise ajal (1816) vaevalt kahekümnene. Romaan räägib taltsutamatust ambitsioonist luua teaduse abil elu ja seda kontrollida, kuid kontrollivõime osutub illusiooniks. Victor Frankenstein usub, et suudab oma katsete tulemusi valitseda ja vajadusel tagasi pöörata, kuid tema loodud olendil on omad tunded, tahe ja küsimused oma loojale ja kogu ühiskonnale. Teadlane ei suuda enam olendit kontrollida ja see pöördub tema vastu. 

Naiskirjanikuna tundis Shelley ennast samuti omamoodi koletisena. Teda loonud pere ja ühiskond andis talle hariduse ja kirjandusliku ande, kuid mitte võimalust nautida samasugust loominguvabadust nagu tema meessoost kolleegidele. 

Shelley tõstatatud teemad on äratuntavad ka tänapäeva teaduseetikas: vastutus, tagajärjed ja pöördumatus on sama teravad küsimused geenitehnoloogia, tehisaru või kliimateaduse kontekstis. Sama hoiatus kõlab päevakajaliselt maailmas, kus loodusressursse kasutatakse sageli nn progressi nimel. 

Avastuse hind ja hävitav teadusjanu

Soome kirjaniku Iida Turpeineni romaan "Surelikud" (2023, ee 2024) jutustab Stelleri merilehma hävitamisest 18. sajandi Vene impeeriumi Arktikas ja selle hilisemast museumiseerimisest. Turpeinen näitab, kuidas meri ja vesi muutuvad ressursiks, impeeriumi piiride kehtestamise ja võimu hoidmise vahendiks.

Keskkonnateadlased on nentinud, et inimkond on näinud vaid viit protsenti ookeanist, kuid tundmatu kutsub esile tungi avastada ja omada. See nn teadmise imperatiiv õigustab sügavmere vallutamist teadmiste otsingu sildi all, ent sageli peitub selle taga koloniaalne ja majanduslik loogika. Nii võib avastamisromantika viia mere kui uurimisobjekti hävitamiseni. Turpeinen kirjutab: "Inimese ja mereõhva kohtumine käib kiirelt ja inetult" – vaid 27 aastat pärast avastamist on liik hävitatud.

Paljud teemad ja ohud, mille eest teadus hoiatab, kuid millest suur osa inimesi, sh mõjukad poliitikud, kuulda ei taha, on leidnud kõneka vormi just kirjanduses. Emmi Itäranta düstoopiline romaan "Vesi mäletab" (2012, ee 2014) kujutab tulevikumaailma, kus vett kontrollib totalitaarne võim. Teadmine minevikust ja loodusvaradest on koondatud väheste võimulolijate kätte ning enamik elanikkonnast on jäetud ilma nii veest kui ka teadmistest.

Peategelane Noria mõtleb prügilas plastitükke ja endismaailma rikkis masinate osi korjates põlvkondade vastutusele. Kui meie käes on ressursid ja tehnoloogia, peab teadus kaasa tooma vastutuse, mitte üksnes ületarbimise. 

Itäranta romaan meenutab, et tuleviku vaatepunktist oleme meie ise minevik – ja meie praegused otsused kujundavad homseid katastroofe või võimalikke lootusi. Sarnaselt paljude teiste naiskirjanikega püstitab ta probleemi: kellele kuuluvad teadmised?

Nähtav ja nähtamatu töö

Naisautorite kirjandus toob esile, et teadmised ei ole pelgalt faktid, vaid lood, arhiivid ja mälud, mis on alati kellegi valduses ja kellegi eest varjatud. Ühtlasi on teaduse ajaloos olnud n-ö nähtamatuid tegelasi, ilma kelleta poleks tänapäeva teaduslikke teadmisi olemas, kuid kelle hääled ja isegi nimed on varju jäetud. Teaduslugu on sageli olnud his-story – suurte meeste saavutuste ajalugu.

Sama palju on väärt ka herstory – lugu tagaplaanile jäänud tegevustest ja inimestest, ilma kelleta poleks teaduslikud saavutused võimalikud. Ilukirjandus annab võimaluse rääkida ajaloo nn ebaolulistest tegevustest, nagu laste sünnitamisest, koduhoiust, meeste ootamisest rindelt, nende matmisest ja leinamisest; ning hooldustööst alates pesu pesemisest kuni käsikirjade trükkimise ja toimetamise või katsete ettevalmistamiseni. 

Ka teadusjaloo varjukülgi on hästi kujutatud Turpeineni romaanis "Surelikud". Teoses on tuntud Georg Steller, kelle järgi nimetati liik, ja Vitus Bering, kes juhtis ekspeditsiooni, ent Hilda Olson, kelle detailsete joonistuste järgi skelett kokku pandi, jäi pikaks ajaks anonüümseks. Olson oli Soome esimene teadaolev professionaalne naissoost teadusillustraator – üks paljudest naistest, kelle töö jäi "suurte meeste" varju.

Eestis jagasid tema saatust näitels Alma Toom, Maria Merian ja Emilie Maksi,¹ kes joonistasid suurmeeste varjus liblikaid, putukaid ja lilli, aidates kaasa avastustele ja liikide uurimisele botaanikas, mükoloogias, putukateaduses.

Seega on ilukirjandusel ületamatu roll avada herstory'lik vaatenurk ja tuua nähtavale teaduse nähtamatu töö.

Isiklik ja globaalne mõõde

Pole juhus, et äsja loodud Climate Fiction Prize'i (kliimateemade käsitlemise eest antav kirjandusauhind) pikk nimekiri koosneb peamiselt naiskirjanike teostest. Keskkonnakriisi mõistmiseks tuleb mõelda mitmel skaalal korraga ning kasutada stiilide ja žanrite segu. Sageli õnnestub see just naiskirjanike teostes.

Näiteks tänavuste nominentide hulgas oleva Kanada-Ukraina kirjaniku Maria Reva romaan "Endling" (2025) ühendab Ukraina sõja, väljasurevad liigid ja naiste nähtamatu haavatavuse. Loo keskmes on Kiievi lähedal liikuvas laboris elav limuseid uuriv Yeva, kes püüab kiiresti väljasurevaid liike päästa. Põneva teekonnaromaani vormis kirjutatud raamat paljastab sõja nähtamatut külge: põleb maastik, vaikselt hävivad liigid, hukkuvad naised.

Limuse metafoor on mitmetahuline: liik ei mahu "nunnuesteetika" alla, sest limused ei ole inimestele armsad, kuid on ökosüsteemile olulised. Tema habras koda sümboliseerib elu üldist haprust sõjast räsitud maastikul. Nii põimuvad romaanis keskkond, sõda ja teadmise poliitika.

Teadus vajab täna rohkem kui kunagi varem vahendajaid, kes suudavad rääkida keerulistest protsessidest inimlikul ja eetilisel moel, tuues välja meie haavatavuse ja põimumise ajalisel ja ruumilisel skaalal. Naiskirjanike looming tuletab meelde, et teadmised on ühtaegu faktid ja lood, mis valgustavad minevikku ja kujundavad tulevikku. Kirjandus suudab hoida korraga fookuses nii iga üksiku elu haprust kui ka kogu planeeti puudutavaid protsesse, nii vaikseid kadumisi kui ka kaugeleulatuva mõjuga katastroofe.

Just selles mitmekihilises vaates peitubki naiskirjanike kui teadusteemade vahendajate eriline jõud: nad ei paku niivõrd vastuseid, kuivõrd õpetavad küsima, mida me märkame, keda me kuulame – ja millise maailma me oma teadmistega alles jätame.

1 - Vt Talivee, E-M. 2023. ,,Naised uurisid lilli, liblikad ja linde". Vikerkaar, 6/2023.