Ideaal teadusest kui objektiivsest ja neutraalsest tunnetuspraktikast on teaduse toimimise seisukohalt oluline, kuid ei tähenda, et teadus oleks täielikult lahutatud seda kujundavast sotsiaalsest kontekstist. Sotsiaalpsühholoogiline uurimistöö on korduvalt näidanud, et nii teaduse tegemine kui ka teadlaseks kujunemine on sügavalt sotsiaalsed protsessid. Teadust teevad inimesed, kes tegutsevad alati mingis sotsiaalses ja kultuurilises raamistikus.

Sotsiaalpsühholoogia uurib indiviidi ja sotsiaalse konteksti vastastikmõju. Sugu ei käsitleta selles vaates üksnes bioloogilise tunnusena, vaid eelkõige sotsiaalse kategooriana, millega kaasnevad normid, ootused ja võimusuhted. Teaduskeskkonnas võivad aktiveeruda nii sooline identiteet, soorollid kui ka stereotüübid – sageli märkamatult, kuid mõjutades sellele, kelle ideid kuulatakse, milliseid küsimusi esitatakse ja kellel on teaduses lihtsam püsida.

Järgnevalt vaatan, kuidas soolised normid ja ootused teadust mõjutavad: kuidas kujunevad teadusküsimused, kes näeb end teadlasena, miks mitmekesisus ei ole teadusele oht, vaid eelis, ning millist rolli mängivad institutsioonid ja teaduspoliitika.

Teadusküsimused ei teki vaakumis

Teadusküsimused ei sünni tühjale kohale. Need on alati seotud uurija kogemuste, väärtuste ja sotsiaalse positsiooniga. Feministlik epistemoloogia ja sotsiaalpsühholoogia on rõhutanud, et teadmiste tootmine oleneb alati situatsioonist.¹ Erinevad vaatenurgad ei asenda teaduslikke meetodeid ega kvaliteedikriteeriume, vaid aitavad neid rakendada laiemas raamistikus.

Erinevad soolised perspektiivid ei ole pelgalt esindatuse küsimus, vaid avardavad seda, mida üldse märgatakse ja uuritakse. Mitmekesine teadlaskond suudab paremini tuvastada varjatud eeldusi ja esitada alternatiivseid uurimisküsimusi. Kui teaduses domineerib üks vaatenurk, suureneb risk, et osa teemasid jääb tähelepanuta või tõlgendatakse kitsalt.

Kui norm jääb nähtamatuks

Üks keskseid mõisteid soolise ebavõrdsuse mõistmisel on normi nähtamatus. See kirjeldab olukorda, kus domineeriva grupi kogemusi ja omadusi peetakse vaikimisi universaalseks standardiks. Teistsuguseid kogemusi käsitletakse aga erandlikena – millegi sellisena, millega võib tegeleda, aga mida võib ka kõrvale jätta.

Ajalooliselt on see olnud selgelt nähtav näiteks meditsiiniuuringutes, kus mehekeha on olnud vaikimisi norm. Südame-veresoonkonna haiguste uurimisel kujunes "tüüpiline" sümptomipilt meeste põhjal, mistõttu naiste haigusnähud jäid sageli äratundmata või diagnoositi hilinemisega.²

Akadeemilises maailmas on normi nähtamatus eriti salakaval, sest teadus esitleb end sageli täiesti objektiivse ja meritokraatliku keskkonnana. Samas kujunes akadeemiline karjäärimudel ajal, mil teadlane oli tüüpiliselt mees, kellel oli kodus keegi teine hooldus- ja majapidamistöö eest vastutamas. Kui teadlane vajab paindlikkust emaduse, hoolduskoormuse või muude eluliste kohustuste tõttu, tõlgendatakse seda sageli individuaalse probleemina, mitte süsteemi piiranguna.

Akadeemilist edu seostatakse sageli enesekehtestamise, konkurentsivõime ja domineeriva esinemisstiiliga. Küsimus ei ole nende omaduste väärtustamises iseenesest, vaid selles, et neid käsitletakse sageli vaikimisi ainsa legitiimse edumudelina. Need omadused toimivad nähtamatute normidena, mida tajutakse neutraalsetena, kuid mis on kultuuriliselt seostatud maskuliinsusega.

Normi nähtavaks muutmine tähendab, et lakkame käsitlemast teatud rühmade vajadusi "erisoovidena" ning hakkame neid nägema teadussüsteemi loomuliku osana.

Privileegipimedus ja objektiivsuse illusioon

Sotsiaalse tunnetuse uuringud näitavad, et inimesed kipuvad pidama oma kogemust universaalseks. See ei ole moraalne puudujääk, vaid üldinimlik tunnetuslik kalduvus, millel võivad olla tagajärjed. See loob aluse privileegipimedusele – nähtusele, kus inimene ei märka eeliseid, mis tulenevad tema sotsiaalsest positsioonist või rühmakuuluvusest. See ei tähenda, et privilegeeritud inimese elu oleks probleemivaba, vaid et teatud süsteemsed takistused ei kuulu tema igapäevakogemusse.

Näiteks võib tunduda, et akadeemiline edu sõltub üksnes töökusest ja andekusest. Uurimistöö osutab aga, et rolli mängivad ka alateadlikud eelarvamused, hindamissüsteemid ja institutsionaalsed reeglid. Privileegipimedus võib viia olukorrani, kus ebavõrdsust ei märgata mitte pahatahtlikkusest, vaid seetõttu, et see jääb väljaspoole vaateväljast.

Sageli tuuakse paralleel igapäevaelust: terve inimene ei pruugi märgata, kui ebamugavad on kõrged äärekivid või liftita hooned – kuni ta ise peab liikuma ratastooli või lapsevankriga. Samamoodi võib teadlane, kes ei teadvusta oma soolist ja sotsiaalset positsiooni, pidada oma kogemust normiks.

Teadusloos väljendub privileegipimedus ka tunnustamise ja tsiteerimise mustrites. Meeste panust on ajalooliselt peetud vaikimisi autoriteetsemaks, samas kui naiste teaduslik panus on sagedamini jäänud varju – nähtus, mida tuntakse Matilda efektina.³

Privileegipimeduse teadvustamine ei ole süüdistus, vaid võimalus. Privileegi omamine ei ole probleem; probleem tekib siis, kui keeldutakse nägemast, et teistel tuleb samale eesmärgile jõudmiseks ületada rohkem takistusi. Privileegipimeduse vähendamine eeldab teadlikku pingutust ja valmisolekut oma automaatseid eeldusi aeg-ajalt kahtluse alla seada.

Soolised stereotüübid ja tee teadusesse

Soolised stereotüübid mõjutavad juba seda, kes üldse kaalub teadlasekarjääri. Need ei määra indiviidi valikuid otseselt, kuid kujundavad tõenäosusi, enesetaju ja tunnetust, kuhu inimene end sobivaks peab. Teadlast seostatakse sageli ratsionaalsuse, emotsionaalse distantsi, enesekindluse ja täieliku pühendumusega tööle – omadustega, mida lääne kultuuriruumis on ajalooliselt seostatud mehelikkusega.⁴

Sotsiaalpsühholoogias kasutatakse mõistet stereotüübi oht, et kirjeldada olukorda, kus inimene kardab oma sooritusega kinnitada oma grupi kohta kehtivat negatiivset stereotüüpi. See hirm võib vähendada enesekindlust ja halvendada hakkamasaamist isegi siis, kui tegelikud võimed on head. Pikemas plaanis võib see mõjutada nii huvi teatud valdkondade vastu kui ka otsust neisse siseneda.

Olulist rolli mängivad ka eeskujud. Kui mõnes teadusvaldkonnas on vähe nähtavaid naissoost teadlasi, võib see vähendada kuuluvustunnet ja tunnet, et "see ala on minu jaoks".

Teaduses püsimine ei ole kõigile ühtemoodi lihtne

Teadusesse sisenemine ei tähenda automaatselt sinna püsima jäämist. Akadeemiline karjäär on sageli üles ehitatud ebastabiilsusele, tugevale konkurentsile ja suurele hulgale nähtamatule tööle, näiteks juhendamisele ja emotsionaalsele toele. See töö jaotub sooliselt ebaühtlaselt ning on karjääri mõttes sageli alaväärtustatud.⁵

Uurimistöö näitab, et hinnangud kompetentsusele ja potentsiaalile võivad olla sooliselt kallutatud ka siis, kui hindajad peavad end erapooletuks. Kaudsed eelarvamused võivad mõjutada värbamisotsuseid, rahastuse jaotamist ja tunnustuse saamist. Nende mõjude kuhjumisel suureneb tõenäosus, et osa teadlasi lahkub süsteemist mitte võimekuse puudumise, vaid toetava keskkonna nappuse tõttu.

Teadlase identiteet ja kuuluvustunne

Teadlaseks olemine ei ole üksnes amet, vaid ka identiteet, mis kujuneb sotsiaalse suhtluse ja tunnustuse kaudu. Kuulumine teadlaskonda eeldab tunnet, et ollakse legitiimne ja väärtustatud liige.⁶

Kui institutsionaalsed normid ja igapäevased praktikad peegeldavad kitsast arusaama "päris teadlasest" – näiteks inimesest, kelle karjäär on katkestusteta, kes on pidevalt kättesaadav ja rahvusvaheliselt mobiilne, võivad teistsuguse elukäiguga teadlased kogeda püsivat pinget ja vajadust end pidevalt tõestada.

Kuuluvustunnet õõnestab ka töökultuur, kus sallitakse mikroagressioone. Need on peened, sageli harjumuspärased märkused või käitumisviisid, mis annavad edasi alavääristavaid või vähendavaid sõnumeid. Uuringud näitavad, et just selliste näiliselt tühiste seikade kuhjumine loob nn külma kliima, mis soodustab naiste lahkumist teadusest.

Kuuluvustunde puudumine mõjutab motivatsiooni, vaimset heaolu ja pühendumust. Kaasav teaduskeskkond, mis väärtustab erinevaid tööstiile ja elukorraldusi, toetab tugevama ja mitmekesisema teadlaskonna kujunemist.

Miks süsteem loeb

Soolised mustrid teaduses ei ole üksnes individuaalsete hoiakute tulemus. Need kujunevad ja püsivad institutsionaalsete praktikate: värbamisreeglite, karjäärimudelite, hindamiskriteeriumide ja rahastusmehhanismide kaudu.

Levinud lineaarne karjäärimudel väärtustab varajast produktiivsust, rahvusvahelist mobiilsust ja katkestusteta publikatsioonivoogu. Esmapilgul näib see neutraalne, kuid eeldab tegelikult kindlaid elutingimusi, sealhulgas hoolduskohustuste puudumist. Kui hindamissüsteemid ei arvesta elukäikude ja töövormide mitmekesisust, võivad olemasolevad ebavõrdsused süveneda.

Teaduspoliitilised sekkumised, mis muudavad normatiivsed eeldused nähtavaks. Näiteks paindlikumad karjäärimudelid, läbipaistvamad hindamiskriteeriumid ja hooldustöö tunnustamine toetavad nii võrdõiguslikkust kui ka teadusliku tunnetuse kvaliteeti.

Miks see kõik on teaduse jaoks oluline

Sotsiaalpsühholoogia vaatepunktist ei ole sugu teaduses kõrvaline tegur. See mõjutab nii teadmiste tootmist, teadlaskarjääre kui ka teadlase identiteedi kujunemist. Perspektiivide mitmekesisuse teadvustamine, privileegipimeduse vähendamine ja normide nähtavaks tegemine ei ole pelgalt õiglus- või esindatuse küsimused. Need on otseselt seotud teaduse kvaliteediga.

Teadus, mis suudab end kriitiliselt vaadelda ja arvestada erinevate kogemustega, on tunnetuslikult rikkam, õiglasem ja vastupidavam. Selles mõttes ei ole soost rääkimine teaduses kõrvalteema, vaid osa teaduse enda arengust.

Kolmapäeval, 11. veebruaril tähistatakse rahvusvaheliselt päeva "Naised ja tüdrukud teaduses". ÜRO algatuse eesmärk on edendada soolist võrdõiguslikkust ning julgustada naisi sisienema reaalteaduste ja tehnoloogia valdkondadesse, kus ajaloolised eelarvamused ja süsteemsed tõkked on nende osakaalu väiksena hoidnud

1 – Harding, S. (1991). Whose science? Whose knowledge? Thinking from women's lives. Cornell University Press.
Haraway, D. (1988). Situated knowledges: The science question in feminism and the privilege of partial perspective. Feminist Studies, 14(3), 575–599.
2 – Criado Perez, C. (2019). Invisible women: Data bias in a world designed for men. Chatto & Windus.
3 – Rossiter, M. W. (1993). The Matthew–Matilda effect in science. Social Studies of Science, 23(2), 325–341.
4 – Nosek, B. A., Banaji, M. R., & Greenwald, A. G. (2009). National differences in gender–science stereotypes predict national sex differences in science and math achievement. Proceedings of the National Academy of Sciences, 106(26), 10593–10597.
5 – Heijstra, T. M., Steinthorsdóttir, F. S., & Einarsdóttir, T. (2017). Academic career making and the double‐edged role of academic housework. Gender and Education, 29(6), 764–780.
6 – Tajfel, H., & Turner, J. C. (1979). An integrative theory of intergroup conflict. In W. G. Austin & S. Worchel (Eds.), The social psychology of intergroup relations (pp. 33–47). Brooks/Cole.