Raporti raames valminud ruumianalüüsi põhjal on paljudes koolides, eriti maapiirkondades, klassid pooltühjad. Ligikaudu 50 Eesti kooli asuvad piirkondades, kus elab nende teeninduspiirkonnas ehk 25-minutilise autosõidu kaugusel vähem kui 90 põhikooliealist last. Viimane tähendab, et ühe õpetaja kohta on seal keskmiselt kuus õpilast. Tõhususanalüüsi kohaselt võiks olla neid 10–15. Tallinna ja Tartu koolid seisavad raporti kohaselt seevastu silmitsi õpetajate ülekoormuse ja õpetajaameti vähese konkurentsivõimega.

Praeguste sündimusmustrite ja inimeste riigisisese liikumiste jätkudes võib oodata ebakõla süvenemist. Eurostati andmetel väheneb Eestis kooliealiste laste arv 2040. aastaks võrreldes praegusega 13 protsendi võrra. Eeskätt puudutab langus Tallinnast-Tartust kaugemale jäävaid piirkondi. Võrdlusena vähenes viimase 20 aasta jooksul kaheksas Eesti maakonnas õpilaste arv enam kui 40 protsenti ehk harjumuspärases koolivõrgus tuleb teha paratamatult ümberkorraldusi.

Samas leidsid raporti autorid, et see ei pea tähendama ilmtingimata väikekoolide sulgemist. Kulude kokkuhoidmiseks võiks samades hoonetes pakkuda ka teisi kogukonnale olulisi teenuseid. Ühtlasi võiks katsetada uute haridusmudelitega, näiteks rakendada veebiõpet või jagada koolide vahel õpetajaid. See eeldab aga senisest palju tihedamat koolide ja omavalitsuste vahelist koostööd.

Haridustehnoloogia võiks aidata raporti kohaselt enne 2030. aastat õpetajate nappusega toime tulla ka laiemalt, vähendades eeskätt neile langevaid rutiinseid kohustusi. Näiteks võiksid hõlbustada suurtel keelemudelitel põhinevad rakendused kirjandite hindamist. Kokku võiksid taolised innovatsioonid vabastada 10 protsenti õpetajate ajast.

Laiemat väljakutset kujutab aga õpetajate Eesti suurematesse linnadesse meelitamine. Ehkki maakonniti ületab õpetajate keskmine palk maakonna keskmist, jääb sellest näiteks eluaseme soetamiseks ja sellega seotud kulude katmiseks vajaka. Eeskätt mõjutab see teist karjäärirada valima nooremaid ja pereelu alustavaid õpetajaid.

Lisaks lihtsalt kõrgemale töötasule võiks kaaluda raporti kohaselt eluasemetoetuste pakkumist. Sarnane mõju võiks olla soodsate eluasemelaenude pakkumisest või õppelaenu hüvitamisest, mis annaks õpetaja ametile märkimisväärse konkurentsieelise. Praegu pakub riik kõrgharidusega noortele võimalust olla nende käendaja, kui nende minimaalne sissemakse on 10 protsenti. Raporti autorite sõnul võiks alandada seda viie protsendini. Samas peaks sooduslaenu saanud õpetaja töötama valitud ametis vähemalt kolm aastat.

Nooremate õpetajate puhul ei saa raporti kohaselt unustada ka pehmemaid väärtuseid, nagu paindlikemate töötingimuste pakkumist ja töökultuuri parandamist.

Kasvav haridusliku ebavõrdsuse risk

Arenguseire keskuse raporti kohaselt on Eestis ka tõsine risk vanemate sissetulekupõhise haridusliku ebavõrdsuse tekkeks. Probleem ilmneb mitmel viisil. Muu hulgas toovad raporti koostajad välja, et vanemate, eriti ema, sissetulek on seotud laste haridustulemustega. Näiteks seostub ema suurem sissetulek parema hindega riiklikul matemaatikaeksamil. See näitab, et perede majanduslik taust mõjutab laste haridusvõimalusi ja -tulemusi

Erinevusi vanemate palkades võib näha juba ka koolide tasandil. Mõnes koolis ületab perede mediaansissetulek 4500 eurot, samas kui teistes jääb see alla 1000 euro. Taoline sotsiaalmajanduslik kihistumine koolide vahel võib süvendada hariduslikku ebavõrdsust ja piirata laste võimalusi. Kuna koolides on perede sotsiaalmajanduslik taust erinev ja igas koolis ei ole nii jõukate kui vähem jõukate perede lapsi, tekib risk hariduslikuks kihistumiseks. Viimane võib hakata õõnestama ühtluskooli ideed, millega Eesti on seni maailmas silma paistnud.

Viimaks paneb Eesti õpetajaskonnale suurema surve hariduslike erivajadustega laste arvu kasv. Raportis tuuakse välja, et tugispetsialistide, nagu logopeedide, koolipsühholoogide, eripedagoogide ja sotsiaalpedagoogide nappus suurendab õpetajate koormust. Näiteks 2022/23 õppeaastal oli vaid 46 protsendis Eesti koolides logopeed ja koolipsühholoog pooltes koolides. Eripedagoog oli vaid 57 protsendis koolides ja sotsiaalpedagoog kahes kolmandikus koolides.